Vanusenumber ei tohi mõjutada palganumbrit

Eesti Avatud Ühiskonna Instituudi värske uuringu tulemustest selgub, et ealine diskrimineerimine on töökohtades Eestis üsna levinud. Üle 50aastaste töötajate palgad on teistest tööturul osalejatest tunduvalt väiksemad ning tunda on nende halvustamist. Vaikne allakäik algab aga juba 40 eluaasta täitudes.

Äripäeva hinnangul on tegu aegunud stereotüüpidega, millest on ühiskonna arengu huvides targem loobuda kõigil osapooltel, eriti aga küpsesse ikka jõudnud töötajatel endil.

Ei ole saladus, et Eesti ühiskond vananeb. Järgmise kaheksa aasta jooksul jääb tööealisi eelanikke Eestis vähemaks 43 000 võrra. Teisalt pikeneb kõikjal arenenud riikides keskmine eluiga ja aktiivselt ühiskonda panustamise periood. Võrreldes meie vanematega töötame me kauem, loome pere ja saame lapsi hiljem ning püsime vitaalsed ja toimekad ka palju kõrgemas eas. Tänane 50aastane ei ole kaugeltki samasugune, nagu oli 50aastane pool sajandit tagasi. Ja suure tõenäosusega on paljud täna sündivad lapsed 50 aasta pärast alles oma elu esimeses pooles.

Selle teadmise valguses tundub 50aastaste töötajate ealine diskrimineerimine naeruväärne. Ometi on see reaalne – statistikaameti andmetel teenivad üle 50aastased keskmiselt peaaegu veerandi võrra vähem kui 25–49aastased. Neid peetakse alandlikeks, vähenõudlikeks, kehva tervisega, pessimistlikeks töötajateks. Oma suuvärgi pärast lõpuks kohast loobuma pidanud endine Riigi Kinnisvara juht Urmas Somelar leidis veel kaks aastat tagasi Eesti Päevalehele antud intervjuus, et koristajakski sobib vaid kuni 45aastane inimene. Vanem ei olevat enam lihtsalt õppimisvõimeline.

Aeg on sellest ajale jalgu jäänud stereotüüpsest mõttemallist loobuda. Õppimisvõimetuid inimesi leidub igas vanusegrupis ning 20aastane loll ei peaks olema kuidagi konkurentsivõimelisem kui 50aastane. Maailm meie ümber muutub järjest kiiremini ning konkurentsivõime säilitamiseks on elukestev õpe vältimatu, sõltumata vanusest. 50aastasel töötajal on isegi ametliku pensionieani veel oma 15 aastat aega ning tema enneaegne mahakandmine oleks selge raiskamine.

Nii riigil kui tööandjatel, eelkõige aga töötajatel endil on oluline teadvustada, et tänane 50aastane ei ole mitte oma tööalase elu lõpusirgel, vaid keskpaigas. Distants on lihtsalt muutunud pikemaks, me ei ole enam sprinterid või mailerid, vaid üha rohkem maratoonarid. Sellesse ikka jõudnud töötajatel on oluline loobuda ohvrimentaliteedist ning nõuda endale ühelt poolt noorematega võrdset kohtlemist, teiselt poolt tegeleda pideva enesetäiendamisega, et suuta tempot hoida.

Elukestev õpe ei ole lihtsalt sõnakõlks, see on igasuguse konkurentsivõime üha vältimatum eeldus. Vähe on neid erialasid, kus 20 aastat tagasi omandatud diplom täna veel relevantne on. Kui mitte muud, siis infotehnoloogilisi teadmisi on kindlasti olnud vaja vahepeal täiendada. Töötajate pidev enesetäiendamine on uus normaalsus ning sellega tuleb arvestada ka tööandjatel. Riigi ja tööandjate ülesanne on luua võimalusi ja soodustada töötajate täiendõpet ning töötajate endi huvides on nende võimaluste kasutamine.

Heas vaimses ja füüsilises vormis 50aastane on oma võimete tipus nii juhi kui spetsialistina ning tema pensionieelikuks liigitamine on lihtsalt rumal.