Järelmaksu pakkuv kaupmees satub jälgimise alla

Enam ei tehta vahet, kas võtad laenu ja ostad külmkapi või ostad külmkapi kaupmehelt järelmaksuga. See tähendab, et järelmaksu pakkuvatest ettevõtjatest on saanud krediidipakkujad, ütlesid Triniti vandeadvokaadid Äripäeva raadiosaates „Triniti eetris“.

Krediidipakkumiseks on aga vaja vastavat luba, millega kaasnevad ettevõtjale kulud. Seega peab ettevõtja endalt küsima, kas selle loa taotlemine on majanduslikult mõttekas või mitte. 

 

„Krediidiandjate ja vahendajate seadus kehtib juba mitu aastat. Osa ettevõtteid on sellega kursis, osa ei ole,“ rääkis Triniti vandeadvokaat Katri Tomson. „Tavaline kaupmees, kes soovib oma kaupa müüa järelmaksuga, ei teadvusta endale ilmselt, et ta võib olla krediidiandja ning finantsinspektsioonilt on selleks luba vaja.“

Seadus võeti vastu 2015. aasta alguses ning esimesed kaks aastat tegeleti peamiselt taotluste menetluse ja tegevuslubade väljastamisega. Nüüd hakatakse järelmaksu pakkujaid ka aktiivsemalt kontrollima, nentis Tomson.

Eelkõige puudutab teema ettevõtteid, kes ei ole traditsioonilised finantsasutused. Tegemist on firmadega, kelle põhitegevus ei ole seotud laenupakkumisega ja kes pakuvad klientidele toote või teenuse ostmisel järelmaksu. Seadus on nad kiirlaenu pakkujatega ühte patta pannud. „See on paradoks, sest ettevõtja, kes järelmaksu pakub, ei mõista, miks ta peab neid nõudeid täitma, sest kiirlaenu ju ei pakuta,“ seletas Tomson. „Kui ettevõtja müüb näiteks köögimööblit ja pakub ka järelmaksu, siis ta on krediidiandja. See tegevus eeldab finantsinspektsiooni tegevusluba. Kui luba ei ole, võidakse määrata kuni 32 000eurone rahatrahv.“

Triniti vandeadvokaat Sten Veidebaum nentis, et olukord, kus tarbijal võimaldatakse tasu eest kasutada kellegi teise raha või antakse talle abi kohustuste finantseerimisel, on tarbijakrediit. „Kõik, kes on sellised rahastamisskeemid kasutusele võtnud, peavad vaatama, kas nad peavad loa taotlema või mitte,“ rääkis Veidebaum. „Seda tuleb eristada müügihinna maksmisest osade kaupa. Neid nüansse peab uurima. Varem pole keeleliselt tarbijakrediidi mõistet nõnda kasutatud.“

Advokaatide sõnul peab ettevõtja vastuste saamiseks oma rahastamise mudelit ise analüüsima ja ennast teemaga kurssi viima. Selleks tasub nõu pidada mõne juristi või finantsistiga. „Ühest küljest võib öelda, et võtame krediidiandjate ja vahendajate seaduse lahti ning vaatame, kes need firmad on, kellel tuleb tegevusluba taotleda,“ rääkis Tomson. „Teisest küljest sisaldab see seadus teataval hulgal erandeid, mida pole mõtet lahkama hakata, sest need on väga spetsiifilised.“

Tomson ütles, et nõuded on karmid ning ettevõte peaks tõsiselt kaaluma, kas tegevusluba taotleda. Selleks tuleb vaadata, kas järelmaksu pakkumine on firma jaoks suur tuluallikas ja millised kulud tegevusloa taotlemise ja sellega tekkivate kohustustega kaasnevad.

„Võime alustada näiteks sellest, et ettevõtte osakapital peab olema vähemalt 50 000 eurot. Iga väiksem mööblitootja ei pruugigi seda saada,“ nentis Tomson. „Kindlasti peab ettevõttes olema mitu isikut ning vaja on ka audiitorit.“

Ettevõtja peab oskama arvutada krediidikulukuse määra, mida reguleerivad omaette õigusaktid ja määrused. Kui ettevõte ei taha ise hakata krediidiandjaks, siis tal on võimalik kasutada ka krediidivahendajat.

„Finantsinspektsioon on välja töötanud juhised töötajatele ja juhtidele, kuidas vastutustundlikku laenamise kohustust täita,“ ütles Tomson. „Väljatöötatud mudeleid iga juhtumi puhuks muidugi ei ole. Inspektsioon ei paku ka personaalset konsultatsiooni, aga teabepäevad on küll.“

Ettevõtja peab ka meeles pidama, et loa taotlemisega protsess ei lõpe ning tarbijakrediidi andjad jäävad finantsjärelevalve alla. „See tähendab, et ettevõtja peab esitama regulaarselt aruandeid, millega kaasneb ka auditeerimiskohustus,“ ütles Veidebaum.  Aruandeid tuleb teha finantsinspektsiooni etteantud vormis.

Valmis tuleb olla ka pisteliseks kontrolliks. „Inspektsioon võib koputada uksele ja tulla vaatama, kuidas tarbijakrediidi andmise nõudeid täidetakse. Nad võivad küsida ka dokumente,“ hoiatas Veidebaum.

Tomson lisas, et kõik peab käima siseeeskirja järgi ning ka seda võidakse kontrollida. „Lepingud, andmed, tarbijateavitused, taustakontrolli süsteemid – kõik peavad olemas olema,“ rääkis ta. Tähtis on ka see, et finantsjärelvalve eest tuleb maksta. See koosneb kahest komponendist – fikseeritud määr ja muutuv määr, mis arvutatakse välja tarbijakrediidi portfelli mahu alusel.

Esiteks tuleks paberile panna kõik, mida tarbija suhtes rakendatakse. Selleks tasub kasutada suunavaid küsimusi: mis vormis seda tarbijat krediteeritakse? millised kulud tarbijale lisaks ostuhinnale tulevad? millised on intressid, lepingutasud, trahvid, graafiku muutmise tasud?Teiseks tuleks analüüsida, millised riskid tegevusega kaasnevad. Millised on riskid ettevõttele?Kolmandaks tuleks ennast kurssi viia tarbija kasuks kehtestatud nõudmiste ja sätetega. Millised kohustused ettevõtjal tarbija krediteerimisel tekivad?Neljandaks tuleb ärimudeli kirjeldamiseks ja rakendamiseks koostada majasisene siseeeskiri. Kes täidab erinevaid funktsioone ja ülesandeid? Siia kuulub ka kogu tarbijalaenu andmise protseduur – alates reklaamist kuni selle hetkeni, mil tarbija on kohustused täitnud ja toimiku võib n-ö kinni panna.

Selle analüüsi tulemusel peaks ettevõtja jõudma järeldusele, kas tegevusluba on vaja. „Kõik need punktid on järelemõtlemise koht, kas on mõtet selle tegevusega sellisel kujul jätkata,“ nentis Veidebaum.