Kõrge nafta hind püsib

Nafta hinna kasv on taas üllatanud paljusid. Taas räägitakse emotsioonide või spekulantide mõjust. On siiski põhjendatud tõsisem arusaam nafta hinna kujunemisest, sest nafta hind on peamine inflatsioonisurve tekitaja, sest transpordikulu kandub kõikidesse toodete hindadesse. Otsesemalt tähendavad kõrgemad naftahinnad kõrgemaid autotranspordi ja viitajaga ka maagaasikütte kulude kasvu. Praegune hind 120 dollarit barrelist ($/b) pole lagi, seda tunnistab ka IMFi hiljutine analüüs.

Globaalne nafta nõudlus on 89,4 miljonit barrelit päevas (b/p). Ligikaudu sama suur on ka pidev tootmine. Üks olulisemaid hinna mõjureid on naftatootmise reserv, mis on Liibüa 1,6m b/p tootmise äralangemise tõttu kahanenud aegade väiksemaiks 4,1m b/p. Samal ajal OECD reservid on 2 700 m barrelit ehk piisavad ligi kuuks ja enamaks maailma tarbimiseks. Kahjuks ei käitu nafta tootmine nagu muude kaupade tootmine, sest 90% maailma naftareservidest asub riikides nagu Saudi-Araabia, Venemaa, Iraan, Iraak, Venezuela, Nigeeria, kus eraettevõtete poolt tootmine on mitmetel põhjustel kas võimatu või raskendatud. Isegi kui soovitaks tootmist suurendada, on see väga pikaaegne protsess. Näiteks Kasahstani suure Kashagani naftavälja uurimisest tootmisse on võtnud ligi 20 aastat. Uuritud Manifa välja kiirkorras arvestatava tootmismahuga töösse saamine võtab 5 aastat. Kiirelt on kasvanud ka uute naftaväljade arendamise kulud ja riskid, ennekõike ahnete riigikassade poolt. Pea kõikides riikides voolab üle teatud hinnataseme naftatulu mitte naftaettevõtete uutesse investeeringutesse vaid maksude või dividendidena riikide eelarvetesse.

Samas on reaalsus, et mitmetel vanematel naftaväljadel nagu Mehhiko Cantarell, Põhjameri ja  Alaska on tootmine langemas. Stabiilsetes riikides nagu Brasiilia ja USA on suured naftareservid aga väga sügaval- 7-10 km sügavusel merepinnast ja nende arendamisel on tõsised riskid, sest süvareservides on väga võimsad surve kõikumised nagu tõestas ka eelmise aasta Mehhiko lahe õnnetus. Massiivsed naftavarud on Kanada naftaliivades või USA põlevkivis, kuid sellest ei saa kindlasti kiiret ja kaalukat leevendust lähema 10 aasta naftahinnale. Samuti on näiteks Shelli gaasi vedeldamise suurprojekti Pearl maht koguturu suhtes tagasihoidlik 0,3% ehitusaja 8 aasta ja 20 miljardi USD investeeringuga.

Tõsi, mitmetes riikides on naftatootmist tulemas turule, kuid paraku kasvab tarbimine kiiremini. Ligi 60% naftast kulub transpordiks, ülejäänu kütteks ja keemiatööstuse toormeks. Nõudlus aga reaalselt kasvab, Hiina naftanõudlus kasvas 2010 aastal hämmastavad 28%. Autode müük Hiinas kasvas 2009 aasta 13 miljonilt  ja 18 miljonile 2010. India automüük kasvab samuti ca 30% aastas. Enam kui 15% aastas kasvab ka naftatarbimine naftat tootvates riikides, sest seal on naftatooted subsideeritud ning ebademokraatlike valitsejate poolt on lihtsaim meede rahva rahulolu tagamiseks püsiv subsideerimine. Eriti Araabia poolsaarel on tõsiseks teemaks kasvav energiamahukas merevee desalineerimine, et tagada veevarustus kiirelt kasvavale rahvastikule.

Tihti süüdistatakse naftahinna tõusus spekulante või kauplejaid. Need süüdistused pole tõesed. Analüüsides nafta pikaks või lühikeseks müümise andmeid, on ilmne, et need on küllalt tasakaalus ning neto pikkadel positsioonidel on tagasihoidlik korrelatsioon samaaegsete hinnavariatsioonidega. Kui spekulantidel oleks jõudu lihtsalt turge üles kaubelda, siis näeksime hinnas palju suuremat volatiilsust. Palju olulisemad hinnakujundajaks on lihtne fakt, et pakkumist on suhteliselt vähem kui nõudlust.

Nafta kõrge hind on tõsine probleem, sest Rahvusvahelise Energiaagentuuri hinnangul tähendab iga 10 dollariline nafta hinna tõus 0,2% SKPst kulu OECD riikidele, kust raha voolab OPECisse, Venemaale ja teistesse naftatootjatesse. Euroopa jaoks on sel aastal nafta hinna tõusu leevendanud euro kallinemine 10% võrra, mis teeb samavõrra dollaris kaubeldava nafta soodsamaks. Kui aga kursid peaks vastupidi liikuma, oleks valu ka Eesti jaoks tõsisem.

2008. aasta kogemus tõestas, et 148USD/br naftahind ei vähendanud oluliselt nafta tarbimist. Pisut arvutades võib leida, et ka tänase hinnataseme puhul moodustab kütus ligi kolmandiku autotranspordi kulust, see oleks siis naftahind ligi 200-230USD/br. Hinnatakse, et tugev motivatsioon naftatranspordi alternatiivi järgi tekib siis kui kütuse kulu on üle poole. Raske on siiski näha kiiret üleminekut elektritranspordile, eriti arvestades, et naftareserve on siiski küllalt palju.

Kõrge naftahind paneb mõtlema Eesti valikutele. 2010 tootis Eesti põlevkiviõli ligi 450 000 tonni umbes 4 miljonist tonnist põlevkivist. Kokku kaevandas Eesti 2010 põlevkivi ligi 18 miljonit tonni. Õli tootmisest saab aga nii tootja kui riik mitu korda rohkem kasu kui elektri tootmisest. Koalitsioonilepingus olev idee naftahinnast sõltuv lisatulu põlevkiviõlilt on mõjus eelarveline põhjus, miks kaaluda suurema mahu põlevkivi suunamist kaugemas tulevikus mitte elektri, vaid õlitootmisse. Ligi 6 miljonist tonnist põlevkivist saab piisavalt õli, et toota diislikütust kogu Eesti tarbimise jaoks.

Autor: Kalev Kallemets, Villy Paimets