Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kui iseseisvuse kadu võib tuua edu
Iseseisvuse definitsioone on mitmeid, kuid üheks on kindlasti otsustusvabadus, sealhulgas riikidel iseseisev rahanduspoliitika.
On ju seadusandja – olgu see riigikogu, seim või vouli ton ellinon (Kreeka parlament), kõige olulisemaks poliitikat kujundavaks dokumendiks riigieelarve. Just rahastamisotsustega pannakse paika võimalikud tulevased arengud, sealhulgas prioriteedid.
Kuid nagu on näidanud võlakriis, võib vastutustundetus varjutada otsustusvabaduse. Tulemuseks on kogu Euroopat ja maailma ohustav allakäik.
Just ohtude maandamiseks ei usaldata vastutustundetutele inimestele juhtivaid kohti, kus tuleb langetada olulisi otsuseid. Veelgi enam – on juhuseid, kus vastutusvõimetutele inimestele määratakse hooldaja, pärssides sisuliselt tema iseseisvust. Taustaks teadmine, et see on temale endale kasulik. Teisisõnu ei ole iseseisvuse kadu halb, vaid kohati kasulik.
Samamoodi toimub sisuliselt võlakriisi sattunud riikidega. Totaalselt välisabist sõltuv pankrotieelik Kreeka on abiprogrammi raames sisuliselt kaotamas oma suveräänsust rahvusvahelistele organisatsioonidele. Seekord mitte okupatsiooni- vaid abirežiimile.
Puristidele on selline areng tõenäoliselt vastuvõetamatu: suveräänsus on ülim riigivara. Kuid neilgi tuleb tunnistada, et igal vabadusel on piirid – need algavad seal, kus tegevus või tegevusetus ohustavad teiste vabadusi. Nii võibki ise ennast nurka mänginud ja teisi ohustavat iseseisvust piirata. Eriti juhul, kui toob kasu talle enesele.
Autor: 1185-aripaev