Esmaspäev 20. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Majandusotsused psühholoogiaterminites. Miks me aitame Kreekat?

1185-aripaev 15. oktoober 2011, 14:41

Soovime olla ja näida järjekindlad, osutada või saada vastuteenet ning kuuletuda pimesi autotiteetidele - need võivad olla põhjused, miks Eesti poliitikud tahavad toetada võlgades Kreekat.

Arutlevad EBS käitumisteaduste õppetooli juhataja Jaan Ennulo ja EBS juhtimise õppetooli lektor Anto Liivat.

Ratsionaalsus ei ole inimestele eriti omane, kuigi me kaldume arvama, et kõik meie otsused on eelnevalt korralikult läbi mõeldud, et me oleme enne otsustamist kõiki meile teada olevaid tegureid arvesse võtnud. See võib nii olla, aga kui jõuab kätte aeg lõplikku otsust langetada, laseme ennast mõjutada emotsioonidest. Me ei suuda otsustamisel kõikide mõjuritega adekvaatselt arvestada ja ühe või teise teguri kaalu hindamine võib olla vägagi subjektiivne.

29. septembril võttis Riigikogu vastu valitsuse esitatud otsuse, mille kohaselt annab Eesti rahastamisraskustesse sattunud euroala liikmesriikide toetamiseks ca 2 miljardi euro suuruse garantii. Otsuse vastuvõtmise poolt hääletas 59 ja vastu vaid 18 riigikogu liiget, mis viitab üsna üksmeelsele otsusele.

Kindlasti ei olnud aga Riigikogus tegemist vaid ratsionaalsetele majanduslikele argumentidele tugineva otsusega, vaid otsusega, millel on selgelt poliitiline ja sotsiaalpsühholoogiline dimensioon. Meid paeluvadki käesoleva mõttearenduse raames just sotsiaalpsühholoogilised asjaolud.

Kuigi näiteks 7.09. ERRi foorumi saate gallupi kohaselt ei uskunud 80% vastajatest Euroopa ühisraha püsimist ja 14.09. toimunud saate gallupi kohaselt arvas taas 80% vastajatest, et Eesti ei peaks päästemehhanismides osalema, ei võtaks valitsus või erakond vastu otsust, mida ei ole võimalik adekvaatselt – olgu või sotsiaalpsühholoogiliste võtetega – põhjendada. Andmata hinnangut, kas Eesti peaks EFSFis osalema või mitte, püüame anda põgusa ülevaate, millised on need esmapilgul ehk märkamatud, kuid mõjusad sotsiaalpsühholoogiast tuntud võtted, mida seni Riigikogu otsuse selgitamiseks kasutatud on.

Kohustumine ja järjekindlus
Me soovime olla ja näida järjekindlad, juhindudes sellest, mida me juba teinud oleme. Ebajärjekindlust peetakse üldiselt negatiivseks isikuomaduseks ning järjekindlust seostatakse isiksusliku ja intellektuaalse tugevusega, sest järjekindluseta oleks elu kaootiline ja pidetu. Juba 1968. aastal leidsid Kanada psühholoogid R. E. Knox ja J. A. Inkster, et kohe pärast panuse tegemist olid inimesed hobuste võiduajamistel oma hobuse võiduvõimalustes palju kindlamad kui hetk enne kihlveo kinnitamist. Tegelikult hobuse võiduvõimalused muidugi kuigivõrd ei muutunud, kuid inimeste enesekindlus kasvas, sest soovime, et meie käitumine oleks minapildi ja seega varem  tehtud otsustega kooskõlas. Sarnane on lugu ka Eesti osalusega EFSFis. Oleme teinud järjekindlaid pingutusi Euroopa Liidu ja eurotsooniga ühinemiseks – pingutanud püksirihma, kärpinud ja toonud ohvreid rahaliidu altarile. Kuidas saakski nüüd seesama valitsus, kes eurotsooniga liitumise suuresti enda kontole kirjutada soovib, ühtäkki tunnistada, et rahaliidu päästmine ning hädas olevate liikmete toetamine ei ole vajalik? Selline käitumine oleks vastuolus valitsuse seniste väärtuste, prioriteetide ja käitumisega. Järjepidetut inimest (nii nagu valitsustki) peetakse aga kahepalgeliseks, valelikuks ja ebastabiilseks.

Käitumisökonoomikas kirjeldab seda nähtust pöördumatute kulude teooria. Selle teooria kohaselt me kaldume jätkama raha paigutamist kahtlasesse projekti või mõnel muul viisil pingutamist põhjusel, et nii palju on juba tehtud. Sõna järjekindlus kaunistab sellist tegevust – me jätkame samas suunas jooksmist, sest nii kaua on juba jookstud.

Vastastikkus
Võlg on võõra oma, ütleb Eesti vanasõna. Seda tunnistab oma veebipäevikus ka Riigikogu otsuse teravamaid kritiseerijaid Rainer Vakra: „Eurotoetused, tõsi küll, oleme Saksa pensionäridele moraalselt võlgu, aga küll tuleb päev, kus me needki tagasi maksame – siis oleme vabad.“ Eesti on Euroopa Liidu eelarvest rohkem raha saanud, kui tagasi andnud, ehk nö. netosaaja. Vorst vorsti vastu printsiipi ei ole küll diplomaatiliselt korrektne rõhutada, kuid kõigele vaatamata on selle tunnetamine meile nö. emapiimaga kaasa antud. Vastastikkus tugineb ürgsele arusaamale, et peame püüdma samaga tasuda selle eest, mis teistelt saanud oleme.

Vastastikkusest tulenev võlgnevussüsteem näib olevat inimkultuuri hästi arenenud omadus ja ühiskonnas üks olulisemaid sidususe loojaid. Kui keegi kutsub meid oma sünnipäevale, tunneme vajadust vastata samaga, kui meile osutatakse teene, soovime osutada vastuteene. Mõned aastad tagasi pakuti ühele loo autorile Türgis tänaval teed sõnadega: „For you my friend, that’s all for free“. Olles mitmenda pakkumise peale teetassi tühjaks kummutanud, järgnes palve „2 dollars please!“. Ja kuigi lähedalasuvas kohvikus oleks teetassi eest pidanud vähem maksma, sai tee serveerija 2 dollari võrra jõukamaks. Vastastikkus on nii võimas relv, et toimib ka sellisel juhul, kui teenet ei ole tegelikult palutudki. Anna ja Sulle antakse.

Kaptenismus ehk autoriteetide arvamus
Kaptenismuseks nimetatakse pimedat kuuletumist autoriteedile, olgu see tingitud siis lugupidamisest tema positsiooni (legitiimne võim), isiku (referentvõim) või oskuste (ekspertvõim) vastu. Enamasti osutub see inimestele kasulikuks, sest autoriteedil on reeglina parem ligipääs otsustamiseks vajalikule teabele. Siiski on kaptenismus organisatsioonides ja meeskondades ühtaegu nii õnnistus kui ka needus. Viimast meenutavad mitmed lennu-, laeva- ja rongiõnnetused ning teised juhtimisvead.

Näiteks tuntud konsultatsiooniettevõtte Bain&Company 2007. aasta üleilmses tippjuhtide uuringus väitis vaid 27% vastanutest, et nad valmistuvad järgmise 12 kuu jooksul majanduslanguseks, kuigi majandusteadlaste hoiatused ning manitsused olid neile kindlasti teada. Nende vastuste foonil võib vaid oletada, kui ootamatult üleilmne finantskriis paljusid ettevõtteid tabas. Kaptenismus on seda tõhusam võte, mida suurem on määramatuse (ebakindluse) määr, väiksem otsuse kaal otsustaja jaoks, ning kõrgem kapteni autoriteet.

Sarnast kaptenismust oleme kohanud korduvalt ka EFSFis osalemise üle peetud keskusteludes. Meenutagem, nimesid nimetamata, vaid mõningaid „kaptenite“ tsitaate: „Soome on poliitiline populism. Euro saab tugevamaks, täiesti kindel. Me peame näitama teatud kindlust, usku, ja andma sellega suurema panuse kui need garantiimehhanismid, mis on üsna keerulised.“, „Kreeka 3% euroala SKPst ei ole väga suur probleem ja ka Eesti 2 miljardi euro suurune käendus ei muuda suurt midagi.“, „Oleme liiga väikesed, meist ei sõltu midagi“, „Eksisteerib üliväike tõenäosus, et garantii realiseerub.“, „Me ei lähe kreeklastele kotiga raha viima…“ Kujutlege, et sõidate autoga võõras linnas ja olete eksinud. Teie ees sõidab kohalik ja taga politseiauto. Jõuate ristmikule. Kuhu liikluseeskirjade rikkumise hirmus pöörate? Enamik inimesi pöörab sinna, kuhu eessõitjagi, sest peame teda antud küsimuses pädevamaks, autoriteetseks.

Igal tegevusel on põhjus, iseasi on, kas tegelikust põhjusest räägitakse või mitte. Sageli rääkija ei teadvustagi alateadvuses olevat tegelikku põhjust.

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
15. October 2011, 19:08
Otsi:

Ava täpsem otsing