Reede 2. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Euroopa Liit või Merkozy/Sarkel?

17. november 2011, 07:30

Euroopa Liit vangub katusest vundamendini ja neil, kes teada tahtsid ja tahavad, on ammuilma teada, et selle üheks suureks põhjustajaks on asjaolu, et osa riike valetasid juba ammu oma majandusseisu ja -poliitika kohta ehk olid lihtsalt sulid, kirjutab politoloog Toomas Alatalu.

Ometi saadi omasugustelt Euroopa Liidu rahakraanide juures ainult pappi juurde põhimõttel käsi peseb kätt. Viimasest tabamine pole raske – tasub vaid üles lugeda kuurordid, kus enamus tipp- ja muid üritusi viimastel aastatel korraldati. Harjumusi on raske muuta, mida kinnitab seegi, millise kergusega võetakse omaenda riigi kriisi ajal kui teised valitsused pingutavad nii et närv krussis. Kreeka opositsiooni juht Antonis Samaras kinnitas 1. novembril pärast teadet, et Papandreu astub tagasi, et „nüüd loksub kõik paika ja edasine on läbirääkimiste küsimus“. Ehk siis - ei juhtu midagi erilist, sest Kreeka kaks suurimat parteid on varemgi n-ö. kohta riigipiruka juures vahetanud ja kõik on jätkunud nagu ennemuiste. Läks veel rohkem kui nädal, enne kui lepiti kokku suures koalitsioonis näiliselt pankurist neutraali Papademose juhtimisel, ent põguski pilk viimase CV-le kinnitab, et ajal, kui too mees oli Kreeka keskpanga juht, läks riik üle eurole. Pole tänagi ülearune küsida – kas pilt, mis toona anti Kreeka rahalises seisust eurotsoonile, oli ikka adekvaatne tegelikkusega!?

Kui laiapõhjalise valitsuse saab Berlusconi järgne Itaalia, on veel lahtine, ent sealgi on järgmiseks sammuks erakorralised valimised ning neil – nii nagu ka Kreekas - võidab üks kahest suurparteist. Sama seis on ja tuleb Hispaanias, ent tuleval aastal ka Prantsusmaal ja ületuleval Saksamaal. Fakt on see, et kui veel 1970ndatel olid USA kurikuulsat 2-parteilist süsteemi Vanas maailmas esindamas vaid Suurbritannia ja (Lääne-)Saksamaa, siis nüüd on pea kõigis suuremates ja (võlgade mõttes) kahtlasemates riikides vaid kaks suurt vastasrinda. Hispaanias on nende suhe 169:154 ja parlamendis 350 kohta, Itaalias 344:246 ja 630 kohta, Prantsusmaal 313:186 ja 577, Saksamaal 239+93:146 ja 622, Kreekas 169:154 ja 350. Kolmas arv on toodud meenutamaks väikeparteide olemasolu, ent need ei otsusta enam ammu midagi. Nagu ka parlamendist väljajäänud seltskonnad.

Poliitika mõjutamisest loobumine suureneb - 2007.a. osales Prantsusmaa parlamendi valimistel 60% kodanikest, hääletanute üldarv oli 26 miljonit, kahele suurparteile langes neist 20 miljonit häält. Samas – pole ammu olnud võimalus täheldada mingit kardinaalset erinevust riigi poliitikas tulenevalt sellest, kumb kahest peajõust parasjagu võimul on. Sealjuures on suurparteide tipud teineteisega rohkem läbipõimunud kui kunagi varem. Ning milline torm tõusis kogu Euroopa ladvikus, kui Papandreu lubas laenu asjus referendumi korraldada – ei mingit rahvast, meie  kõik, see tähendab valitsused, teame ise, mida teha! Kui nii, siis miks te seda ära ei hoidnud!?

Lisagem toodule sedagi, et ELi usinamate uustulnukate hulka arvatud Eesti kahandas ka järsult oma parlamendiparteide arvu neljale, kusjuures sotsiaaldemokraadid oleksid ka nagu osaliselt võimul ja äris on ka Keskerakonna bossid tegijad missugused. Öeldu iva on selles, et tuleb vägisi uskuda: 2-pooluseline poliitiline kontsentreerumine on Euroopa Liidu poliitilise arengu tulemus!? Ühenduse eesmärgina pole seda kusagil fikseeritud, ent eks tulene tänaseks väljakujunenud seis ikka sellest, et suure ja näiliselt ühis-rahapaja juurde pääsevad vaid valitud ja mõistagi on targem kodus eelnevalt koonduda, teades, et ühest riigid pääsevad vaid vähesed paja äärele.

Lääne mõttekeskustes tehakse vilkaid rehkendusi sellest, millises korrelatsioonis on demokraatia kadumine Elis selle arvulise kasvuga, ent probleemi tekke aeg on teada. Igal juhul oli see seotud Lääne – ja Ida-Euroopa ühinemisega, milles võtmeotsus tehti 1997.a. Juba järgmisel aastal sidusid Pariis ja Berliin (EL loomise algatajad) end – ühenduse laienemissuunda arvestades erilepinguga Moskvaga ning läksid lahti kolmikkohtumised ja seda ikka enne EL tippkohtumisi.
Just see EL-sisene ja ühaegu ülene kolmnurk kujundas ka tänase seisu, kus on olemas Nice´i ja Lissaboni lepingud, on olemas Euroopa Liidu eesistujamaa (hetkel Poola), on olemas isegi Euroopa ülemkogu esimees Van Rompuy, Euroopa Komisjon ja selle president Barroso, n-ö välisminister jne. jne, ning ikkagi otsustavad kõik Prantsusmaa ja Saksamaa! Ehk Sarkozy ja Merkel.

Pärast nn pauguga laienemist oli EL-i juhtimises 2004-8 näha teisigi riike, ent sõda Georgias andis juhtohjad toonasele eesistujale Prantsusmaale ja nüüd tuleb tõdeda, et ta pole neid enam käest ära andnudki, võttes tandemikaaslaseks Saksamaa ja ühtaegu ka Venemaa. EL idadimensioon puudus, kui Sarkozy kuulutas 2009 välja Vahemeremaade liidu ja kogu Euroopa Liit läks kaasa, et nüüd olla kaasvastutajad Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas tekkinud olukorra eest. G20 ja seejärel ka G8 eesistujaks tõusnud Prantsumaa mitte ainult ei müü oma Mistrale Venemaale, vaid blokeerib ka varakult otsused, mis võivad Kremlile meelehärmi tekitada. Mullu jäi OSCE tippkohtumine Astanas tulemuseta, sest Sarkozy ei läinud kohale, aga presidendist madalamal ei saanud seal midagi otsustada, selle aasta septembris tabas sama saatus Idapartnerluse tippkohtumist Varssavis. Nord Streami avamisele saatis Sarkozy ettenägelikult oma peaministri, et Euroopa kolmikjuhtimine liiga silma ei torkaks. Ning hämmastaval kombel on kõik valitsused rahul ka Sarkozy ja Merkeli finantskriisi lahendustega. Euroopa Liitu nagu polekski, on Pariisi ja Berliini otsused – iga üksiku riigi kahepäisest juhtimisest on saanud vaid kahepäine Euroopa.

Kuna Saksamaa pangad on olnud suuremad laenajad ja nende huvid rohkem mängus, peetakse praeguse rahanduskriisi lahendusplaani autoriks pigem Merkelit, samas on EL välispoliitika puhtalt Sarkozy vedada (Saksamaa hoidus algul kõrvale Liibüa ründamisest). Nii et meid juhivad  kahte nime kokku pannes kas Merkozy või Sarkel!? Tõesti huvitav – kas võlakriisist selgelt mõjutatud eesseisvad valimised Hispaanias, Kreekas ja Itaalias suudavad seda seisu lõhkuda ja tuua värskust Euroopa Liidu liikmesmaade umbejooksnud poliitsüsteemidesse. Masse – vähemalt Lõuna-Euroopas on raske vanade nägudega rahustada (mida kinnitas ka Kreeka ja Itaalia valitsusjuhtide valik) ning kriisi tõsidust arvates peaksid loogika järgi varsti vahetuma kõik esinäod Euroopas.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
17. November 2011, 07:30
Otsi:

Ava täpsem otsing