Trichet: Euroopa saab rahandusministeeriumi

Alati, kui otsitakse argumente Euroopa integreerimise vajalikkusele, tahetakse vaadata minevikku. Rõhutakse, et Euroopa ühendamine tõi kontinendile mitme sajandi pikima rahu- ja õitsenguperioodi.

Kuigi see vaatenurk on õige, ei ole näita ta terviklikku pilti. On palju põhjusi, miks peaks püüdlema veelgi tihedamalt seotud liidu suunas, kui see oli 1945. aastal, ja need põhjused peituvad tulevikus.

65 aastat tagasi oli Euroopal ühtse turu kujundamisel ainult üks eeskuju – Ameerika Ühendriigid. Praegu seisab Euroopa aga silmitsi muutunud maailmaga, mida on mõjutanud globaliseerumine ning Aasia ja Ladina-Ameerika tärkavad turud.

Üsna peatselt ehk 2016. aastaks võib oodata, et eurotsooni SKT on ostujõu mõttes väiksem Hiinast. Koos Indiaga võib Hiina majandus paisuda kaks korda eurotsooni omast suuremaks. Pikemaajalises perspektiivis kuivab kogu G7 riikide majandus tärkavate majanduste kiire kasvu kõrval kokku.

Seega tuleb Euroopal saada hakkama uuel geopoliitilisel maastikul. Euroopa õitsengu ja mõjuvõimu põhiliseks eelduseks saab majanduslik ja poliitiline lõimumine.

Nii nagu üksikindiviidid ühiskonnas, on ka euroriigid korraga nii üksteisest sõltumatud kui ka sõltuvad. Hea valitsemine eeldab, et nii liikmesriigid eraldi kui ka ELi institutsioonid täidavad oma kohustusi.

Kõige olulisem on, et iga liikmesriik hoiaks kodus asjad korras. See tähendab nii valitsuste vastutustundlikku majanduspoliitikat kui ka Euroopa Komisjoni ja teiste liikmesriikide ranget üksteise tegevusel silma peal hoidmist.Ühiskonnas saavad seadusandlikud institutsioonid panna kodaniku reegleid täitma. Kuni viimase ajani on eurotsooni käekäik sõltunud liikmete valmisolekust reeglitele kuuletuda.

Kuid mida teha, kui üks liikmesriik ei suuda lubadusi täita? On õiglane anda riikidele võimalus ise olukorda parandada ja stabiilsus taastada. Kui seda aga ei suudeta, peaks sellele järgnema nn teine faas, kus eurotsooni võimud sekkuvad jõulisemalt riigi eelarvepoliitikasse.

Sellega eemaldume praegusest koostöövormist, mis annab riikidele tegutsemisel vabad käed. See tähendaks ka iseseisvuse ümbermõtestamist. Kuid need muudatused on kõigi eurotsooni kodanike huvides.

Olen sügavalt veendunud, et tuleviku Euroopa kujutab endast uut tüüpi institutsionaalset raamistikku. Kuid kas oleks liiga julge ette kujutada, et ühel päeval on Euroopa Liidul ühine rahandusministeerium?

Euroopa rahandusministeerium korraldaks finants- ja konkurentsipoliitika jälgimist ja vajadusel rakendaks nn teist faasi. Lisaks sellele oleks ministeeriumil kohustus juhtida ELi finantssektori järelevalvet ja reguleerimist. Kolmandaks esindaks ministeerium eurotsooni rahvusvaheliste finantsinstitutsioonide juures.

Viimase aja sündmused on selle lähenemise vajalikkust tõestanud. Euroopa juhid arutavad Maastrichti lepingu muutmist ja ka eurotsooni kodanikud ise nõuavad finantssektori paremat jälgimist. Meie G20 partnerid käsitlevad Euroopat pigem terviku kui eraldi liikmesriikidena. Pigem oleks liiga julge väita hoopis seda, et ühtset rahandusministeeriumi tulevikus ei teki.

Kuid see oleks vaid Euroopa tulevikuraamistiku üks osa. Võime ette kujutada, et mitmesugused iseseisvuse elemendid lähevad n-ö jagamisele. Euroopa ülemkogust võib välja kasvada ELi parlament, nii et Euroopa Parlamendist saaks selle alamkoda. Samamoodi võiks Euroopa Komisjonist saada täitevvõimu ja Euroopa Kohtust kohtuvõimu esindaja. 

Siin kirjapandu on minu isiklik seisukoht Euroopa kodanikuna. Tuleviku Euroopa on demokraatia kätes, Euroopa inimeste kätes. Nemad otsustavad, millise suuna Euroopa võtab. Kuid tulemusest sõltumata on üle-euroopaline avalik debatt hädavajalik.

Meie kui eurooplaste juurteks on rahvused, traditsioonid ja ajalugu. Praegu ei peaks me aga vaatama tagasi, vaid ettepoole. Peame nägema võimalusi, mida loob ühine areng, ja iga riigi potentsiaali saada tugevamaks ja jõukamaks hästitoimivas liidus.

Copyright: Project Syndicate, 2011