ÄP: Gildi vedas põhja vassimine

Lühinägelikke otsuseid tehti palju: raha jagati sõpradega ja riskide võtmisega ei peetud piiri, juhtimisvigade ja investeeringute ebaõnnestumise eest Gildi mehed aga vastutust ei võtnud. Veel enne, kui asjad päris halvaks läksid, võimendati neljandik fondi mahust. Peagi selgus, et laenude teenindamine käib fondile üle jõu.

Tõnno Vähi ja Tõnis Haaveli 2001. aastal Tallinnas LHV kontoris asutatud Gild Arbitrage, esimene aktsiaturgudest sõltumatu riskikapitalifond, näitas kaheksa aasta jooksul suurepärast tootlust. Fondi esimesel emissioonil osalesid asutajate sõbrad, info hulljulgest ettevõtmisest reklaami ei vajanud. Tänaseks on üritus omadega põhjas: 2011. aasta lõpu seisuga on fondiosaku puhasväärtus 0 eurot ning fondi kohustused ületavad varasid 0,8 miljoni euro võrra. Kuna vara on realiseerimata, on selle hindamine subjektiivne ehk olukord võib tegelikult olla hullemgi.

2009. aasta tõendas, et muinasjutu asemele asub karm reaalsus. Sai teatavaks, et Gild Arbitrage on paigutanud kolmandiku fondi turumahust ehk ligi 300 miljonit krooni Armeenia maavarade kaevanduslitsentsidesse, keeldudes aga ütlemast, kuhu täpsemalt. Investorid ei teadnud, kas litsentsid üldse olemas on. Litsentsidega tehtud vangerdustest (seitsmest litsentsist kolme omanikuks sai kahtlusi külvanud asjaoludel Marcel Vichmann) teatas fond investoritele viivitusega.

Finantsinspektsioon karistas fondi valitsejat Gild Fund Managementi fondi investeeringute kohta valeinformatsiooni esitamise ning avalike aruannete mitteõigeaegse esitamise eest väärteo korras rahatrahviga. Nüüd tunnistab Gild lõpuks, et fond ei ole võimeline saama kinnitust piisavate ressursside olemasolu kohta ehk siis – osanikke ja investoreid rikkaks tegema pidanud kulda lihtsalt ei olegi. 2005. aastal korraldatud võlakirjaemissioonide käigus saadi kokku üle 190 miljoni krooni, mille abiga pidid Bulgaaria pealinna Sofiasse kerkima elamud ja tehnopark. 2009. aastaks oli selge, et põllule neid rajada ei saa.

Kuigi riskifondi investeeringud ei saagi sobida pensionifondi või keskpanga portfelli, olid Gildi võetud riskid siiski hulljulged. Jah, riskikapitalifondi puhul peab iga osaline endale riske teadvustama, ent see ei vabasta fondijuhte vastutusest investorite ja osakuomanike ees. Investorid on Gildile ette heitnud ka tootlusnäitajate ilustamist, et fondist raha väljavoolamist vältida. Vaevalt on investoritel veel lootust kogu raha tagasi saada, osakuomanikud võivad aga hüvitisest suu puhtaks pühkida. Ent ka investorid ise poleks end pidanud suurest tootlusest hullutada laskma.

Juhtum kordab üle kaks olulist õppetundi. Esiteks, investeerida ei saa uisapäisa või eufooriliselt, infot küllaldasel määral valdamata. Teiseks, iga ettevõtmise alus on kahepoolne usaldus. Selle puudumine tähendab, et omakapital on miinuses, ettevõte suurtes raskustes ning tõenäoliselt tabab teda pankrot või likvideerimine. Gildi lõppmäng ei pruugiks olla nii troostitu ja valus, kui ohtude tekkides oleks kiirelt reageeritud ja neist ka teada antud. Seetõttu jääb Gildiga toimunu halva juhtimistava, vastutustundetuse, ebapiisava usalduse ja viletsa kommunikatsiooni näiteks.

Autor: 1185-aripaev