Juubel: Coffeestar teeb kohvist Eesti asja

„Meil on selle 20–25 aastaga kohvikultuur juba väga teadlikuks saanud. Õnneks on Eestis mindud Lääne-Euroopa kohvikultuuri teed,“ kiidab Tagen ja lisab, et inimesed saavad aru, et nende elu muutub pärast seda, kui nad masina koju ostavad. „Hakkavad kahetsema, et on seni halba kohvi joonud,“ sõnab ta ja viitab oma kabineti seinal rippuvale sildile, millel on kiri: „Life’s to short to drink bad coffee“. Tagenist endast pidi saama arhitekt, kuid hea kohv võttis ta endale ja pani kohvikultuuri teenima. Nüüd olemegi nii kaugel, et meil saab kvaliteetsest kannaga masinast kätte värskelt jahvatatud ubadest tehtud tummise joogi ja leidub ka selliseid baristasid, kes piimavahu peale südameid ja puulehti maalida raatsivad.

Tagen imestab võrdluseks, et muidu tublis Soomes on kohvikultuur jäänud toppama. „Nad joovad ikka seda kannukahvi’t. See tilgub sinna kannu ja on mitu tundi kuuma aluse peal. Neile meeldib see kohv, mis paistab läbi. Jube kohv ühesõnaga.“ Kui meil on igas vähegi normaalses kohvikus käpaga espressoautomaat, siis Soomes viibatakse sind ka heas neljatärnihotellis hommikul suure 20-liitrise termose poole, kust endale ise tassi kohvi luristada. Tagen lisab, et statistika järgi joovad soomlased küll rohkem kohvi kui ükski teine rahvas, aga kvantiteet pole kvaliteet.

Kohvi headus sõltub ubadest, röstimisest, masinast ja poes osutab ubade headusele nende hind – kohvi hind olgu vähemalt 20 eurot. Tagen selgitab, et kui suured kohvitootjad ostavad sisse katkisi praakube, et neid siis sorteerimata koos puutükkide, traadijuppide ja nööpidega puruks jahvatada ning odavalt müüa, siis Coffeestar nii ei tee ja sellest ka hinnavahe. „Öeldakse, et jood seda saepuru ja tegelikult ka – joodki,“ nendib ta ja lisab, et kuna Coffeestar ei tingi, siis ei ole nende kohvipakist ka saepuru karta. Tagen teeb lahti Coffeestari kohvipaki ja näitab: „Ma näen juba ubade pealt, kas need on terved ja ilusad. Lõhn on hea. Kui teen Pauligi koti lahti, siis on lõhn halb, aga kui lõhn on halb, on ka kohv halb,“ sõnab ta. „Me ei hakkagi kunagi võistlema Pauligi või Lavazzaga – me ei tee seda kollase hinnasildi kohvi,“ sõnab ta ja võrdleb kohvijoomist õllejoomisega.

„Kes ostab koju jalgpallimängu kõrvale kasti Originaali, et õlut oleks palju, sest äkki saab otsa. Kes aga ostab kolm erinevat Põhjaka või muud käsitööõlut ja tunneb maitset. Kohviga on samamoodi,“ selgitab Tagen. „Käsitööõlled on praegu väga popid, ka meie röstimine on ka käsitöö,“ sõnab ta ja lisab, et Coffeestaril on kvaliteet ja omad retseptid. „Kui tahad odavat ja head kohvi, siis pead ostma kaks kohvi. Ühte neid panna ei saa,“ kinnitab ta klassika paikapidavust.

Eesti šokolaadi kõrvale Eesti kohv

„Siit saab head kohvi,“ vastab Tagen küsimusele, kust siis seda head käsitöökohvi saab, ja ja täpsustab, et tegelikult on Coffeestari toodang jaekettides sees ja seda leida ei ole keeruline. Küsimus ongi pigem selles, et ei osata otsida.Miskipärast pole eestlase teadvusesse jõudnud asjaolu, et on olemas täiesti oma kodumaine kohv. Ollakse harjunud, et on olemas Eesti šokolaad, kuigi ka kakaotaime siin ei kasva, aga keeruline on pähe mahutada mõtet Eesti kohvist. See, et on olemas Soome kohv ehk Paulig ja Saksamaa kohv ehk Jacobs ja Itaalia kohv ehk Lavazza, sellega ollakse harjunud, ometi ei kasva kohv ka üheski nendest maadest. Sama hästi nagu on olemas Eesti šokolaad, võiks ka Eesti kohv olemas olla – ja ongi –, kuid nii tarbija kui ka jaeketi ostujuhi jaoks asub see nähtus hetkel pimekohas.

Tagen selgitab, et olukord on kahtepidi keeruline. Eesti poes on kõik kohvimaad kohal, aga Itaalias lähed poodi ja seal näed poes ainult Lavazzat, Saksamaal ainult Jacobsit. „Nad kaitsevad oma turgu. Asi ei ole selles, et keegi ei tahaks sinna turustada, aga nad on jätnud pooleli, sest võimatu on müüa, sest jaeketid kaitsevad oma turgu ja oma tootjaid.“ Peale selle pannakse siin põhjanaabri rahvuskohvi riiulile kümme pakki kõrvuti silmade kõrgusele, Coffee­stari aga üks pakk kuhugi, kus teda nii lihtne leida ei ole. Nii on Eesti kohvil keeruline esile tõusta nii välismaal kui ka kodus. Tagen leiab, et abi oleks institutsionaalsest toetusest.

„Kui me lähme Viini ooperisse, siis ei tule kõne allagi, et seal pakutakse mingit muud kohvi peale Julius Meinli. Kui sa oled Lavazzast ja lähed neile oma kohvi pakkuma, siis sul pole mitte mingit lootust löögile pääseda,“ kirjeldab Tagen seda, kuidas rahvusinstitutsioon oma maa toodangut hoiab. Ometi pakutakse Estonia ooperimajas miskipärast kodumaise kohvi asemel naabrite oma. „Eks soomlasi käib palju Eestis teatris, aga kas see on siis piisav põhjus omad toetamata jätta?“ küsib Tagen ja leiab, et nagu on Eesti märkideks Kalevi šokolaad ja Vana Tallinn, nii võiks meie inimesed olla uhked ka oma kohvi üle ja seda lennujaamast alates, sest kodumaise kohvi kvaliteedis pole küll põhjust kahelda.

Viimast kinnitab Itaalia turismigruppide tehtud range kvaliteedikontroll. „See teeb südame soojaks, kui itaallased joovad Coffeestari kohvi ja ütlevad, et oh, nagu meie oma,“ on Tagen rahul. Kui eestlane tõmbab hommikul ärgates kiire klõmaka kohvi sisse, et ennast sombuses ilmas kuidagi elule äratada, siis itaallase jaoks on nurgapealsest kohvikust haaratud espresso päeva alustamise püha rituaal. Ja kui itaallane saab meie uduvihmas meie kohvist oma kodutunde kätte, siis on midagi õigesti tehtud.