Heiti Hääl: hobustehobi pakub emotsioone

Eesti sporthobustest rääkides ei saa üle ega ümber Alexela Groupi omanikest, vendadest Häältest. Kui Marti Hääl omab Ruila talli mõne hobusega, siis Heiti Häälele kuulub takistussõitja Tiit Kivisilla sõnul lisaks vennale ja ravimiärimees Margus Linnamäele Eestis tõenäoliselt kõige rohkem tublisid hobuseid. Loe pikemalt 30. oktoobril ilmunud Gentlemani ajakirjast.

Äri pole see kuskilt otsast, vaid ikka emotsioone pakkuv hobi.

Ma arvan, et emotsioonid on asi, mida ei saa valida. See on iga inimese elus lihtsalt mingi juhus või nende kokkusattumus. Mul on lisaks hobustele ka hulk muid hobisid.

Nagu iga majandustegevuse puhul sõltub vastus vaid ühest - kui suurelt tahad ette võtta? Hobumajandusega on kindlasti võimalik tegelda vaid Eesti tasandil. Kui tahad, et su hobused võistleks rahvusvahelistel võistlustel, muutub ka nende ost-müük ja kogu sellealane suhtlus iseenesest rahvusvaheliseks.

See vastus sõltub sellest, mis taseme hobust tahetakse osta või müüa. Noori hobuseid on vaja käia tallides lihtsalt vaatamas. Juba võistlevaid sporthobuseid näeb võistlustel ja seal astutakse lihtsalt ligi ja küsitakse otse - palju maksab? Kõik hobused on kogu aeg müügis, lihtsalt välja öeldava hinnaga reguleeritakse, kas tahad müüa või mitte.

Arusaadav, et neist on räägitud. Kurvaks teeb mind selle meediahuvi juures vaid asjaolu, et rääkida tahetakse peamiselt nende müügihinnast, mitte aga nende sportlikest saavutustest. Mis ratsutajatele teatamist puudutab, siis seda olen teinud ikka enne, kui tehing tehtud. See peaks olema minu ja poiste ühine otsus, kas nii on õige või mitte.

Üldiselt ei ole see selles maailmas kombeks. Suuremad hobuseomanikud ostavad ja müüvad neid sellises koguses, et taoline suhtlus läheks kõigile veidi koormavaks. Ka ise olen elus umbes poolsada hobust müünud ja seda eri ostjatele. Oma põhitöö kõrvalt nende kõigiga suhelda oleks ebareaalne.

Viimasel ajal kahjuks väga, väga harva, aga loodan end veel parandada. Tegelikult ratsutamine meeldib mulle väga ja lisaks on see ka fantastiline viis vaimseks lõõgastuseks.

Igal võimalusel, aga tahaks tihedamini.

Ärikeeles peaks vastama nii, et hobuäris ei saa muude ettevõtetega sarnaselt bilanssi pidada. Siin on kõik palju lihtsam. Kui ostad hobuse, siis see on kulu, ja kui müüd, on see erakorraline tulu. Hobust ostes ei ole sul suurt midagi arvutada ega analüüsida, otsused käivad puhtalt emotsiooni pealt. Hea on, kui on kellegagi arutada ja nõu pidada. Minul on siiani olnud. Tegelikult on tegemist õnnemänguga ja sellest tulenevalt arvan, et õige võrdlus on see, et kasiinoäris kliendiks olemine ei ole kindlasti äri. Muud Alexela ettevõtted seni veel on.

Mitte pigem, vaid ainult hingele.

Vaieldamatult on Tiidu ja Reinu puhul tegemist Eesti mõistes oma ala tippudega. Kui me kunagi Reinuga möödunud sajandi üheksakümnendate alguses koostööd alustasime, polnud kindlasti kedagi paremat võtta. Tiit on nüüdseks ka üle kümne aasta meie hobustega sõitnud ja n-ö Tartu tagant metsast tulnud poisist on saanud oma ala suur meister. Samas oma loomult inimesena ja käekirjalt ratsutajana on Rein ja Tiit väga erinevad, kuid mina ei ole piisav spetsialist hindama, kumb parem või kumb halvem on. Mõlemal on omad plussid.

Jutt vastab tõele. See oli üks Niitväljal toimunud võistlus, kus Tiit mulle silma hakkas. Mul oli selline mulje, et hobusel oli kohe hea meel, kui Tiit temaga suhtles. Ta meeldib hobustele, mistõttu otsus oli emotsioon nagu kõik mu hobusehobi juures.

Suurt paremini poleks saanud minna.

Kuidas ma saan tema talenti raisata endaga metsa vahel kappamise peale? Ei ole käinud.

Üks Hollandi tipptreener ütles mulle ükskord, et ta peaaegu ei tea ühtki sarnast noort ratsutajat, kes suudab võistlustel sõita samamoodi nagu treeningul. See on kompliment, millest võib järeldada, et Tiidul on olemas kõik võimed maailma absoluutsesse tippu jõudmiseks. Leiduks vaid hobuseomanikke, kes tahaks ja oleks suutelised talle sellel teel toeks olema.