Mille eest me maksame?

Iittala klaasivabriku juht Per-Henrik Hagberg teab hästi, et tee disaineri vaimusööstust valmistooteks on päris pikk – tuleb läbi mõelda, kas paberile joonistatut saab üldse klaasi valada ja kuidas seda kõige parem teha oleks nõnda, et hind tuleks tarbijale vastuvõetav, kirjutab 23. novembril ilmuv Äripäeva ajakiri Sisustaja.

Iittala klaasivabrik, mis asub Iittala külas Soomes, töötab esmaspäevast reedeni kahes kaheksatunnises vahetuses. Nende vahetuste jooksul puhutakse näiteks Ronan ja Erwan Bouroulleci disainitud Ruutu vaase, aga ka Oiva Toikka disainitud klaasist linde. Samas valmivad ka Alvar Aalto 1936. aastal sündinud Aalto vaasid, mis on osa soome disainiklassikast. Kõiki neid saab osta Tallinna Kaubamajast, kuid arvestada tuleb, et hinnad on keskmisest kõrgemad. Hagbergi sõnul võib esmapilgul tõesti tunduda, et Iittala tooted on kallid, kuid siis tasub mõelda, kui palju läheb Iittala toodetesse inimtööjõudu ja spetsiifilist oskusteavet.

“Tuleb teada, kuidas klaasi puhuda, kuidas lõigata, kuidas kvaliteeti kontrollida,” ütleb Hagberg ja möönab, et kui inimesed näevad, mida ühe vaasi tootmine reaalselt tähendab, mõistavad nad sageli üsna kiiresti, miks üks vaas võib maksta rohkem kui 200 eurot.

Tootmisprotsess algab disaineri jooniste ja ideedega, mille põhjal valmivad esimesed näidised. Siis selgub, millised on tootega seotud väljakutsed ja kas masstootmine on üldse võimalik, kuidas seda korraldada ning kaua millegi tegemine üldse aega võtab. Näiteks Ruutu vaasi tegemisse annavad oma panuse seitse klaasiseppa ning tootmine võtab 24 tundi. Oiva Toikka linnud koosnevad aga mitmest erinevast väikesest detailist, kõigi nende viimistlemine võtab oma aja ja nõuab keskendumist, sest kui linnu nokk läheb viltu, tuleb kogu töö prügikasti visata.

“Meil on inimesi, kes on töötanud vabrikus kümneid aastaid. Klaasipuhujad tunnevad üksteist hästi,” ütleb Hagberg. “Klaasipuhujad peavad ka koos õppima, kuidas esemeid toodetakse, kuidas teha ettevalmistust ja saada õigeid värve, kuidas hinnata kvaliteeti.”

Mõeldes sellele, kui kõrged on Soomes tootmiskulud, muu hulgas ka tööjõule kuluvad summad, ei tundugi ehk Oiva Toikka klaasist linnud enam nii kallid. Iittalas töötavad üheaegselt erinevad klaasipuhujate tiimid, kes teevad erinevaid tooteid ning ühes tiimis töötab mitu inimest, kes kõik peavad hakkama saama üsna piiratud territooriumil. Klaasipuhujad liiguvad pidevalt klaasisulatusahjude ning tööpinkide vahel ning meeskonnatöö peab olema väga hästi paigas.

“Oleme oma tootmist kõvasti arendanud ja vabrikusse palju investeerinud,” sõnab Hagberg. “Ma usun, et oleme maailmas esirinnas selles osas, mis puudutab värvilise klaasi tootmist. Ja meie plaan ei olegi olla suurtootmine, tahame olla väike, aga paindlik ja keskenduda värvidele. See on teema, millest me teame palju, see on meie tugev konkurentsieelis.”

Eesti firma Bolefloor on juba mitu aastat teinud puitpõrandaid, mille liistud jälgivad puidu loomulikku kurvilist serva. Põrandate hinnad algavad umbes sajast eurost ruutmeetri eest, aga sõltuvalt parketi paksusest ja viimistlusest, võivad ulatuda isegi kõrgemale kui 350 eurot ruutmeeter. Ettevõtte juhatuse liige Priit Jõgi selgitab, et tasub siiski meeles pidada, et Bolefloor ei müü mitte ainult põrandat, vaid täisteenust – ruum mõõdetakse üle, disainer valib arvutiprogrammi abiga parimad võimalikud lauad ja kombineerib põranda, mis seejärel paigaldatakse ja viimistletakse. Ta tunnistab, et Bolefloor ei ole küll maailma kõige kallim põrand, kuid kindlasti on nad kallimas hinnaskaalas.

“See on rätsepatöö. Kui tahad sellist rätsepaülikonda, mida kellelgi teisel ei ole, mis ei oleks lihtsalt niisama parajaks õmmeldud ülikond, vaid mille oleks teinud universumi parim rätsep, siis see maksabki raha,” ütleb Jõgi. “Me ei suhtu oma tootesse kui lihtsalt põrandasse, ta on üks elulaadi osa. Väga harva on nii, et saad midagi väga head, ilusat ja keskkonnasäästlikku jube odavalt. Eriti hea disaintoote eest tuleb ka rohkem hinda maksta.”

Tehnoloogia ja looduse koostöö on Bolefloori parketi juures olulised märksõnad ning Jõgi ütleb, et inimestele meeldib kombinatsioon, kus tehnoloogia abil valmib midagi ilusat, mis on samas keskkonnasäästlik ja naturaalne. Ta võrdleb Bolefloori automaailmast Teslaga. Tesla on väga kallis auto ning alternatiivseid võimalusi saada punktist A punkti B on sadu, kuid ikkagi on inimesi, kes tahaksid Teslat omada ja sellega sõita. Ta usub, et Bolefloori ja Tesla kliendid on oma mõtteviisilt pisut sarnased.

“Inimesi, kes neid ostavad, ei erista teistest mitte niivõrd rahakoti paksus, vaid see, kuidas nad maailma mõtestavad. Meil kõigil on üks elu ning võimalus kaasa rääkida, mis keskkonnas see elu elada,” sõnab Jõgi. “See on kogu disainiga nii.”

Jõgi sõnul teeb Bolefloori põrandad kalliks hoopis see, et iga põrand on unikaalne ja ainulaadne, mille sarnast teist maailmas ei ole. Sellise põranda tegemiseks tuli investeerida tehnoloogiasse, mis töötati koostöös Küberneetika Instituudiga välja Bolefloori jaoks ja millesarnast mitte ükski teine ettevõte maailmas ei kasuta. Lisaks on Bolefloor võrreldes tavalise põrandalauaga keskkonnasõbralikum, säästetakse puitu, sest lauad pole mitte sirgete servadega, vaid jälgivad võimalikult täpselt seda kurvilisust, milliseks puu looduses kasvas.

“Metsa säästmine on inimestele tähtis. Mida suuremad ja rikkamad turud, seda olulisem see on,” sõnas Jõgi. “Meie põrand on ka naturaalne. Maailmas on tehismaterjalide pealetung olnud plahvatuslik. Sisuliselt sa võid käia tehismaterjalist põrandal, kuhu on muster nii hästi trükitud, et see näebki välja nagu puit.”

Mõned aastad tagasi ühel sünnipäevapeol imetles sisearhitekt ja disainer Andres Labi ühel koosviibimisel, kui hästi sulas võõrustaja must lips kokku tema põllega. Tekkis mõte panna kokku lips ja põll ning sündis lipspõll. Nüüd saab lipspõlle osta eri poodidest Eestis ning Labi püüab alustada eksporti. Ka Labi põrkub murega, mis paljusid kvaliteetse disaini pakkujaid kimbutavad – kuidas leida tasakaal tegevuskulude ja hinna vahel, mida ostja on nõus maksma ning teha seda viisil, et õnnestuks teenida kasumit.

Labi teab hästi, mis on tema toote omahind. See moodustub erinevatest väikestest kuludest: kangad ja muud materjalid, niidid, õmblemine, lõigete tegemine ja nende muutmine, hooldusetiketid, pakend, transport, logistika. Välismaale minnes lisanduvad veel tasu agendile, kes lipspõlle erinevatele poodidele tutvustab ja üritab seda lettidele saada ning muidugi tahab oma osa saada edasimüüja.

“Põlle hind läheb päris kõrgeks, kui tahan seda Euroopas müüma hakata,” ütleb Labi, kes muretseb, kas välismaised kliendid on nõus lipspõlle eest kõrgemat hinda maksma kui eestlased, kuid varianti hinda mitte tõsta ka ei ole, sest eksportimine maksab. “Kõik teevad selles ahelas oma tööd ja ma ei saa kellegi teise osa ära võtta. Ja ma ei saa ka kliendile lihtsalt öelda, et toeta disaini, osta ära. Ta tahab emotsiooni, kuid liiga kõrge hind võib teda kohutada.”

Teisalt tunnistab Labi, et pole ka midagi parata – disain maksab. Ja maksab ka see, et tootmine on väikepartiides ja Euroopas, mitte ei ole tegemist masstoodanguga Hiinast.