Kas tappa pankurid?

Looduslike protsesside puhul on inimesed harjunud, et teatava ökoloogilise tasakaalu häirimine põhjustab muutusi kliimas ning võib viia katastroofideni. Läbimõtlemata inimtegevus looduskeskkonna suhtes on arvatav kliima soojenemise ning sellest tulenevate hädade põhjus.

Nagu nõuab looduslik keskkond tasakaalu järgimist, nii on see ka tehisliku keskkonna puhul. Inimese tahtest ja tema kätega loodud tsivilisatsioon oma linnade ja infrastruktuuriga on tehiskeskkond, mis toimib inimese tahtest sõltumatult nagu eluslooduski. Ja ka selles keskkonnas on omad tasakaalud.

1950. aastate suurushullustuslikud ideed, mida inimesed kavandasid looduse suhtes, on nüüdseks vaibunud: tuumapommide kasutamiskavad suurte tammide ja muude ehituslike rajatiste loomisel, jõgede voolusuuna muutmine viljakate maade juurdeloomiseks. Tasakaalustamata toimingud loodusliku keskkonna suhtes on alati põhjustanud kaost. Mao-aegses Hiinas kuulutati varblased süüdlasteks viljaikaldusis. Käivitatud linnutapu käigus võtsid võimust kõikmõeldavad tõugud ja hiinlased tundsid tõelist näljahäda mitmel aastal pärast varblastevastase kampaania «edukat » lõppu.

Majandusruum kui osa tehiskeskkonnast nõuab samalaadset hoolt ja tähelepanu. Eesti majanduskeskkonna tasakaalustamatuse tunnuseks on liigselt domineeriv finantssektor. Suur Juht Mao korraldaks selle peale veresauna kõigile pankureile. Tulemuseks võiks arvata kaost ja viletsust. Majandusökoloogilisest arusaamast lähtudes tuleks Eestis kiiresti käivitada teiste majandussektorite järelearendamine. Loota, et vaid mittesegamise ja isevoolu minnalaskmise tulemusel -- liberaalne majanduskäsitlus -- arenevad need sektorid automaatselt finantssektorile järele, oleks naiivne. Ühiskonnal on kombeks ilma sisemise poliitilise tahteta muutuda monofunktsionaalseks. Vaid panganduse ja finantsteeninduse ning transiitkaubandusega tegelev Eesti hakkaks oma arengus hääbuma. Panganduse meka ?veits on tasakaalustatud majanduse ja vägagi arvestatava tööstuspotentsiaaliga riik.

Täna töötab Eesti finantsasutustes ühe käitletava rahaühiku või hangitava kasumikrooni kohta kuni viis korda rohkem inimesi kui Lääne-Euroopas. Iga sisemajanduse koguprodukti krooni kohta kulutatakse Eestis neli korda rohkem energiat kui Lääne-Euroopas.

Kahtlemata finantssektori töötajate professionaalsuses, saab järeldada, et ainus viis arengutasakaalu tekitada on pankades raha hulga suurendamine. Ainus tee selleks aga Eesti tööstuse ja energeetilise infrastruktuuri moderniseerimine.

Paraku pole moodsa tehnoloogia siire Eestisse ja innovaatilise tootmise rajamine siin vaid erainvestorite asi. Näidates näpuga valitsuse ja riigikogu peale, arvan, et riigi tegus majanduspoliitika on lakanud koos erastamise lõppfaasiga. Samas vegeteerivad majandus- ja põllumajandusministeerium jätkuvalt maksumaksjate rahakotil, pakkumata ühtki tegusat majandusarengu kava. Ilma moodsal tehnoloogial baseeruva tööstussektori arenguta pole Eestis loota ka aktsiaturu märgatavat ja välisrahale ahvatlevat tõusu.

Läbimõeldud tehnoloogiasiire peaks tagama Eestile vähemalt 15--20% aastase majanduskasvu. Ka peaks valitsusel ja riigikogul olema selleks soovi korral piisavalt vahendeid: 1,2 miljardit krooni ülelaekumisi riigieelarvesse 1997. aastal. Ei tasu unustada ka neid sadu miljoneid, mis jäävad üle majandus- ja põllumajandusministeeriumite likvideerimisest!