Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kevadkülvi mõttest

17. veebruar 1998, 00:00

Eesti saia- ja leivavilja pole pagaritele vaja, sest Euroopa Liidu (EL) maadest tuuakse sisse odavam jahu. See on turusignaaliks põllumehele, et Eestis võib kevadkülvi edaspidi ära jätta. Majandusteooria ja -loogika seisukohalt tundub see mõistusevastane. Eestis on põllumaad inimese kohta enam kui ELis. Meie palgad on väiksemad, kütus odavam ja maksud madalamad. Kuigi tootlikkus on tagasihoidlikum, näitavad kalkulatsioonid meie põllumajandussaaduste konkurentsivõimelisust. Ometi on tegelik olukord vastupidine.

Eesti vili lämbub pseudoliberaalse majanduspoliitika külvatud kõlvatu konkurentsi umbrohus. ELis kaetakse ligi pool nisu tootmise kuludest riikliku abiga. Lisaks makstakse eksporditoetust. Eesti põllumees ei jää konkurentsis alla mitte ELi talunikule, vaid Brüsseli poliitikutele.

Mulle on mõistetamatu valitsuse vastuseis läbirääkimiste alustamisele ELi kõlvatut konkurentsi tasakaalustavate imporditollide kehtestamise üle. Sellega asetati kohale Eesti põllumajanduse hauakivi. Viit aastat, mis minimaalselt ELiga ühinemiseks kulub, pole meie põllumajandusel võimalik sellistes tingimustes üle elada. Pseudoliberalistlik loba on selle kuriteo õigustamisel asjakohatu. «Agenda 2000s» kirjutati, et põllumajandussaaduste imporditollide kehtestamisega ei rikuks Eesti vabakaubanduse põhimõtteid. Selgemalt ei oleks ELi diplomaatidel võimalik oma tootjate vastaste tollide kehtestamist heaks kiita.

Peamine oht Eesti maaelule lähtub EList. Abi pole paarisajamiljonilisest otsetoetusest, sest Euroopa Liidust rünnatakse meie tootjat kümmekond korda suuremate riiklike subsiidiumide toel. Eesti põllumeest kutsutakse kannatlikkusele, sest kunagi tulevikus -- paarkümmend aastat pärast meie põllumajanduse laostamist -- kavatsevat ka EL selle sektori riiklikku toetust vähendada.

Kerjusementaliteediga linnavurled soovitavad põllumajanduse hävingut pealt vaadata ja ELi maksumaksja kulul odavat saia süüa. Paraku on nende muiduleivasöömise lootused liivale rajatud.

ELi ekspordisubsiidiumid kujundatakse paindlikult just nii suurena, et sealne toodang oleks sihtturul konkurentsivõimeline. Kui põllumajandus Eestis on laostunud, siis kaovad ka ELi ekspordisubsiidiumid Eestisse suunduvale toodangule, sest me oleme sunnitud nagunii nõutavat hinda maksma.

Mingid nurgaadvokaadid levitavad kummalist kõlakat, nagu ei tohiks Eesti kõlvatut väliskonkurentsi neutraliseerivaid tasakaalutolle seadustiku puudulikkuse tõttu üldsegi kehtestada. Eestis puuduvat seda lubav seadus. Pseudoliberalism esineb meil tõesti juba aju hallollust hävitava haigusena.

Ikka veel pole aru saadud tsiviliseeritud ühiskonna põhimõttest, et teha võib kõike, mis pole seadusega keelatud. Kõlvatut konkurentsi kaitsvat seadust ei saa isegi kõige haigema vaimuga liberaal Eestile soovitada, sest see oleks vastuolus ELi normidega.

Eesti majanduspoliitika sisendab maainimestele äärmise järjekindlusega arusaamist, et põllule pole mõtet minna. Otsida tulevat alternatiive. Miks peaks aga tööstusliku tootmisega maal tegelema, kui linnas on selle kulud madalamad ja riskid väiksemad?

Ülejärgmise kevade teenistus on maainimestel siiski kindel -- nad saavad head raha meie liberaalsete parteide valimisplakateid üles kleepides. Ka liberaalne poliitikateater tuleb siis tasuta maale kohale. Poliitikavodevilli vaatamiseks-kuulamiseks on maainimesel siis aega küllalt, sest tööd nagunii ei ole. Lahendada on Eesti külas veel ainult üks pisiprobleem -- kuidas elada üle ja millega sisustada valimistevaheline aeg?


Janno Reiljan on Tartu ülikooli välismajandusprofessor. Tänane kommentaar on ajendatud möödunud nädala Äripäeva uudisest, et Riigi Viljasalve viljaoksjon luhtus.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. November 2011, 18:12
Otsi:

Ava täpsem otsing