Maksu maagia

Maksustamine on üks keeruline asi. Igast majandustõdede leksikonist saab hõlpsasti lugeda, et korralik maksusüsteem peab olema majanduslikult efektiivne, administratiivselt lihtne, paindlik muutustele, poliitiliselt vastutustundlik ja lisaks veel sotsiaalselt õiglane. Säärast süsteemi pole õnneks olemas. Ja selle üle rõõmustavad paljud inimesed. Maksustamine on toredate ühiskondlike vaidluste objektiks, annab tööd maksuametnikele ja teistele maksunduse sõpradele ning vaenlastele.

Eesti maksusüsteemil öeldakse olevat palju plusse. Makse on olnud lihtne kokku koguda. Keskmine maksumaksja on suuteline ilma kõrvalise abita oma maksud ära maksma, keskmine raamatupidaja selle maksu palgast kinni pidama ja keskmine maksuametnik kogu eelnenud tegevust üle kontrollima. Oma suhtelise lihtsuse tõttu pole süsteem seega ka ühiskondlikus mõttes ehk liiga kulukas. Pealegi on suur osa Eesti riigi otsestest maksudest küllalt vaba Euroopa Liidu (EL) kasvava mõju painest. Kuid meie maksusüsteemil on ka mõni nähtav puudus.

Näiteks sellesama ELi maksustamisalaste üldpõhimõtete kohaselt peaks üksikisiku tulumaks jääma peamiselt iga liikmesriigi siseasjaks, kus üleüldist euroreglementeerimist küllalt vähe ette nähakse. See omakorda annab Eesti inimestele soodsa võimaluse oma plaane just nimelt üksikisiku tulumaksu moderniseerimise osas jõudsasti rakendada. Ja kui vaja, siis omakorda see uuendamine omaenda eesmärkide teenistusse rakendada. Seesugune ettevõtmine iseenesest ei peagi olema ei hea ega paha, kui mõistlikul viisil, Eesti olusid ning samuti ELi poolt statueeritud eesmärke sobivalt arvestades tegutseda.

Kui vaadata, kui suurte sissetulekutega inimestelt Eestis üksikisiku tulumaks eelarvesse koguneb, siis ilmneb, et oodatult maksavad suurema osa maksust keskmise sissetulekuga inimesed. Ca 1/3 üksikisiku tulumaksust laekub inimestelt, kelle aastane sissetulek on 50 000--100 000 krooni. Veel veerandi lisavad 100 000 kuni poole miljoni kroonise aastase sissetulekuga kodanikud. Samas maksavad kogu laekuvast üksikisiku tulumaksust vaid 2--3% nii suure kui väikese sissetulekuga inimesed.

Eesti praeguse aja eripära füüsilise isiku tulumaksu seisukohalt ELi riikidega võrreldes on palga väga kõrge osa (95%) maksuametile deklareeritud tulude hulgas.

Palk on tulumaksu maksva inimese seisukohalt muude ja Eesti oludes esialgu ka väiksema osakaaluga sissetuleku allikatega võrreldes maksuametile traditsiooniliselt hõlpsamini kogutav saak. Riigi kui raha ühiskondlike hüvede ümberjaotamise vahendi vaatepunktist moodustab üksikisiku tulumaks Eesti riigieelarves 18%, kohalike omavalitsuste kulude katmine aga keskmiselt 47--50%, kõikudes väga suuresti (15--95 protsendini) valdade lõikes.

Nii keskmine maksumaksja kui riik ja eelkõige kohalik omavalitsus on vähimategi tulumaksu puudutavate võimalike muutuste (maksumäära(de) ja maksustamisele kuuluva sissetuleku piiride, sh maksuvaba miinimumi muutmine) suhtes väga tundlikud.

Maagia tulumaksunduses on kahtlemata suure võimenduse ning mõjuga mõlemale maksupoolele -- nii maksjale kui riigile. Võimsate riistadega tuleb aga teadupoolest hästi ettevaatlikult ümber käia.