Kordamööda,mitte korraga

Pärast seda, kui riigikogu on saanud endale uue vana juhatuse, peaks tee olema lahti ka Eesti Panga nõukogu esimehe leidmisele. Kas see juhtub just märtsi lõpuks, nagu ennustas 6. märtsi Äripäev, pole kõige olulisem, seda enam, et spekuleerimine sel teemal on igal juhul enamat väärt kui koht ise. Eriti, kui arvestada, et nõukogu esimees pole omaette institutsioon, vaid üks üheksa seast, kelle võimalused midagi otsustada on tükk maad ahtamad vastutusest ja tööst, mida koht endaga kaasa toob.

Seetõttu on nõukogu tulevane koosseis, mille panevad paika hääled riigikogus, palju valusam küsimus. See ei tähenda aga seda, et koha võiks täita laternapostki. Vastupidi, esitatavad nõuded on vägagi kõrged.

Esmalt absoluutne sõltumatus kommertspangandusest. Seda nii omandi-, töö- kui perekondlikes suhetes. Arutluste juures, kas Hannes Tamjärv või Olari Taal, ei tea kas nutta või naerda. Nendest, võib-olla et isegi mis tahes ametiposti Eesti riigis kanda suutvatest meestest, peavad keskpanga toolid jääma igavesti tühjaks. Või vähemalt seni, kuni Eesti Panka pole Österreichische Nationalbanki eeskujul muudetud eraõiguslikuks. Teiseks kompetentsus majandus-, raha- ja keskpangapoliitilistes küsimustes ning julgus vastutada iseenda ees. Haridus ja haritus. Enamgi, Eesti Panga nõukogu esimehe koht peaks nagu õiguskantsleri ja riigikohtu esimehe oma eeldama vähemalt tänasele Eesti doktorikraadile vastava teaduskraadi olemasolu. Praeguse nõukogu 8 valitud mehest (k.a Uno Mereste) on 6 tänases mõttes majandusdoktorid.

Ent poliitilisus? Rääkida apoliitilisusest on enesepettus. Apoliitilise esimehe leiab Eesti Panga nõukogule vahest prügimäe asotsiaalide seast. Formaalne erakonnatus ei muuda inimest veel poliitiliselt sõltumatuks, eriti praeguses Eestis. Küll tuleks nõukogu puhul hoiduda erakondlikest tippfiguuridest ja tänavapoliitikuist. Neist, kes ei saa või ei suuda olla, kui vaja, üle päevapoliitikast.

Jutud apoliitilisest presidendist või nõukogu esimehest on samaväärsed Eesti Panga tunnistamisega majanduspoliitikast eemal seisvaks institutsiooniks. Poliitiline sõltumatus ei võrdu poliitikavälisusega.

Poliitiline kemplemine keskpanga tippjuhtide ja nõukogu liikmete üle on omane kogu maailmale. Suomen Pankki nõukogu on puhtalt parlamentaarne. Pealegi on Soomes tipp-poliitikasse tõustud sageli keskpangast (kas või Mauno Koivisto) ja tipp-poliitikast on mindud keskpanka (hiljutised peaministrid Kalevi Sorsa ja Harri Holkeri asepresidentideks).

Deutsche Bundesbanki presidendi ja nõukogu esimehe kristlase Hans Tietmeyeri pangakarjäär algas rahandusministeeriumi kantsleri ametikohalt. Nõukogu ise moodustub seal de facto poliitiliselt kohale määratud direktooriumi liikmeist ja liidumaade keskpankade presidentidest. Kuid see ei tähenda sealgi keskpanga sõltuvust poliitilisest päevatahtest.

Eraõigusliku Österreichische Nationalbanki nõukogu on seevastu pandud kokku korporatiivsel printsiibil.

Niisiis, Jaak Leimann? Miks ka mitte? Ikkagi majandusteadlane ja poliitik, kes on sõltumatu kommertspangandusest.