Statoil usaldab naist

«Ka Statoili Norra emafirmas on juhtival kohal palju naisi,» tõdeb pärast mõningast põiklemist intervjuud andma soostunud Kiviaed, murdes arusaama, et kütusekaubandus on meeste pärusmaa.

Küsimusele, kuidas ta end tunneb, juhtides kütusefirmat, mis tavakodaniku ettekujutuses on mehelik ala, vastab Kiviaed kelmikalt küsimusega: «Kas ta on?»

Mitme Statoil Eesti bensiinijaama juht on naine, oleme ettevõttes alati püüdnud jälgida, et meeste-naiste tasakaal püsiks, murendab Kiviaed arusaama, nagu oleksid naised kütuseturul ja Skandinaavia ettevõtetes eriti harv nähtus.

«Kui mehed tahavad arvata, et naised ei saa kütuseärist aru, arvaku,» puhkeb Kiviaed naerma, ennetades küsimust, miks on ta praegu ainus naissoost suure kütusefirma juht. Kuni sügiseni juhtis Vene kütusekontserni Lukoil Eesti firmat Galina Murd, kes lahkus firmast möödunud aasta oktoobris.

Kiviaed on naftapuurtorne näinud merel vaid kaugelt, käies Statoili peakorteris Stavangeris. See on naftalinn, kus kõrguvad teistegi naftakontsernide büroohooned. Kiviaed pole käinud ka naftatehases, aga ammutab teadmisi müügiinsenerilt, kes ameti tõttu seal käima peab.

Statoili sattusin 1994. aastal, kui üks tööots hakkas lõppema ja õnnekombel oli neil vaja minu ala inimest, räägib sarmikas naine, kes on erialalt personalijuht. Sel ajal oli Eesti Statoil suhteliselt väike firma umbes 60 töötajaga, aga esimese aastaga kasvas töötajate arv kahekordseks.

Olen küll inimene, kes hoiab siin ohjasid, aga otsused teeb meie Balti juhtkond, ei tähtsusta Kiviaed peadirektori tiitlit üle.

Suurem muutus oli Kiviaia jaoks eelmise aasta lõpul loodud Statoili Baltimaade juhatusse valimine, kus tema vastutada jäi firma personalipoliitika.

Enne Statoili tööle asumist töötas Kiviaed kolm aastat USA tarkvarafirma Computer Associates Balti riikide esindajana, arendades firma müügivõrku.

See oli projektitöö, mille lõpetasin, kui loodi Skandinaavia divisjon ja müük Baltimaades läks Austriale, lausub Kiviaed. «Ei osanud saksa keelt ja tahtsin rohkem Eestis olla,» põhjendab ta otsust valida Statoil.

Eestisse saabus varem Stockholmis elanud Kiviaed 1991. aasta sügisel, otsus tuli vahetult pärast augustiput?i. Juured on sügaval, kodune keel oli eesti keel, käisin Stockholmis Eesti algkoolis, selgitab ta. Siit ka põhjendus ladusale eesti keelele, kuhu lipsab ajuti sõnu, mille asemel kodueestlane laen- ja võõrsõnu tarvitab.

«Ma ei saanud algul üldse aru, mis asi on tagi,» naerab eestiaegsetelt õpetajatelt alghariduse saanud Kiviaed. «Ma ei saa ka aru, miks peab rääkima konkurssidest, kui eesti keeles on ilus sõna võistlus,» teatab ta. Konkurssi ei kasuta ta kõnepruugis ka seepärast, et rootsi keeles on sel sõnal hoopis teine tähendus -- pankrot.

Eestisse kolimine oli üks äkilisemaid otsuseid elus, rõhutab Kiviaed. «Ütlesin tööandjale, et lahkun, andsime ära üürikorteri ja kõik,» meenutab ta. Otsustamisel ja kohanemisel oli talle toeks elukaaslane Jüri Estam.

Praegu olen jõudnud isegi kaugemale kui Rootsis, sest 1995. aastal ostsime korteri Tallinna servas Pääskülas, räägib Kiviaed.

«Mulle meeldib oma kodu ja oma asjad, naudin seda,» kirjeldab ta omanikutunnet. Varem Mustamäel üürikorteris elades tavatses Kiviaed puhkepäevadel linnast välja aiamajja sõita, kus ta tomateid ja teisi aedvilju kasvatas.

«Võib olla unistangi, et saan kunagi oma elu maal sisse seada,» vaatab Kiviaed tulevikku üsnagi looduslähedaselt.

«Olen lapsepõlves mullikaid karjatanud ja hanesid kasvatanud,» veenab ta. «Ma saaksin maal hakkama küll.»