Nupu pealt kokku hoida pole nupukas

Häirenuppu vajutada või pedaali pressida võib ka siis, kui kurjategija saagiga juba minema jookseb. Parem on seda aga teha siis, kui kutsumata võõras alles tegutsema asub.

Nii lihtsat tõde oleks piinlik korrata, kui nuppu ikka ja jälle pärast juhtunut ei vajutataks. Paraku vajutatakse ja valdavalt kahel põhjusel.

Esiteks lööb see, kelle poole suunatakse relv, verest välja. Talle ei meenu vajadus häiret anda või ei julge ta relva ähvardusel lihtsalt liigutada.

Palju abi oleks sellest, kui hädaabinuppe või -pedaale oleks mitu ja nad asuksid eri kohtades. Tänapäeva tehnika võimaldab kasutada ka niisuguseid seadmeid, mille töösserakendamine kurjategijale täiesti märkamatuks jääb.

Kuritegude uurimine on näidanud, et väga sageli on relvataoline ese, millega kurjategija müüjat või kassiiri ähvardab, tõesti ainult relvasarnane ese, mitte relv. Vaevalt aga tasub töötajal kassas oleva mõnesaja või mõne tuhande krooni pärast proovima hakata, kas kurjategijal tõesti relv käes on.

Teine põhjus, miks häiresignaali õigel ajal ei vajutata, on tõsiasi, et röövi ohvriks langenu on tegelikult kurjategija kaasosaline. See viga viitab firma sisekontrolli osakonna puudumisele või nõrkusele.

Kurjategija kaasosaliseks saab tahtmatult ka firma töötaja, kes oma tööasjadest kõrvalistele isikutele või nende kuuldes räägib. Piisab vaid telefoni öeldud lausest «Pean kiirustama, varsti on inkassaatorid kohal», et mõni päev hiljem saabuvad pool tundi enne inkassaatoreid hoopis kurjategijad. Ka Lukoili jaama röövimisel jäi inkassaatorite tulekuni umbes pool tundi.

See, kelle firma juhtkond tööle võtab või milliseid nõudmisi talle esitab, on firma siseasi. Ka nii riskirohke ala puhul nagu sularaha säilitamine ja transport ei saa firmale ettekirjutusi teha. Rahaveofirma võib vaid nõuda, et raha oleks plommiga suletud kinnises kotis.