Uppuvad sotsiaalsüsteemid

06. mai 1998, 00:00

Mõneti üllatavalt magas laiem ava-likkus maha sotsiaalmaksu seaduse menetlemise ja vastuvõtmise riigikogus. Omast küljest oli see ka põhjendatud, sest «uue» seadusega ei taotletud ju lõpuks midagi põhimõtteliselt uut, kui selleks just mitte vastava maksuregistri loomist pidada. Lohutada end sellega, et sotsiaalmaksu seadus on vaid tehniline, et põhimõttelised otsused tulevad mujalt, on enesepettus.

Kas või seetõttu, et seesama seadus sätestab maksumäära. Küsimus on nimelt selles, kas suudetakse piirduda 33 protsendiga (rääkimata selle langetamisest) või on tee hoopiski valla maksumäära kergitamiseks.

Et Eesti sammub endistviisi ummikussejooksva riigi-, mitte pere- ja isikukeskse sotsiaalkindlustuse teed, näitab ka end pensionäride esindajaiks kuulutavate riigikogu saadikute taotlus tõsta juba hakatuseks maksumäära. Esialgu õnneks tulutult.

Pealegi pole sotsiaalmaksu (selle 20protsendilise pensionikindlustuse osa) suurendamine niivõrd tänaste kui tulevaste pensionäride probleem, sest viimaste jaoks jääb nii vajalikke maksumaksjaid vähemalt suhteliselt igal juhul vähemaks. Euroopas valdava ja meilgi omaks võetud aegunud pensionikindlustuse süsteemi viletsus seisneb arengumaalikus eelduses, et iga järgnev põlvkond on suurem eelmisest.

Õnnetuseks on õhtumaades vähemalt järgnevaks pooleks sajandiks olukord vastupidine. Seni on neid süsteeme hoitud elus immigrantide toel, seda aga oma rahvuse hävitamise hinnaga hetkehuvide nimel.

Nii või teisiti tuleb Eesti tulevastel pensionäridel tänastega võrreldes leppida veelgi vähemaga. Tõsi, ajutiselt aitab meid hädast pensioniea tõstmine, jaanalinnumängu annaks mõnda aega jätkata sotsiaalmaksu ja muude pensioniteks kulutatavate maksude tõstmise hinnaga. Seda kas või Saksamaa näitel, kes kulutas 1. aprillist 1 protsendipunkti võrra tõstetud käibemaksu pensioniteks. Ainult et üsna pea ei aita enam seegi.

Et meie tänased demograafilised prognoosid kõlbavad vaid kiibitsemiseks, tuleks Eesti pensionitulevikku vaadata esialgu Euroopa näidete varal: Itaalias suureneb üle 60aastaste osa rahvastikus 1995. aasta 22 protsendilt 37 protsendile aastal 2050, Hispaanias 21-lt 37-le, Saksamaal 21-lt 34-le, Prantsusmaal 20-lt 33-le, Soomes 19-lt 31-le jne. Üheski tänases Euroopa Liidu liikmesriigis ei jää see alla 29% (praegu 15--22%, Eestis muide 19%).

Teisiti öeldes, kõikide põlvkondade solidaarsust taotlev pensionikindlustuse süsteem hävitab nii iseend kui tervet ühiskonda. Isegi siis, kui säilitada pensionid tänasel tasemel. Sotsiaalse turumajanduse isa Ludwig Erhard oleks siingi öelnud, et «surm ja ametiühingud ei võta ka sealt, kust midagi võtta pole».

Eestile ainuomase tee otsimine ei vii siin kuhugi, aitab vahest sellestki, et ainulaadsena kogu tsiviliseeritud maailmas oleme asetanud sotsiaalmaksu koorma täielikult tööandja õlule. Suure tõenäosusega võeti sellega pikaks ajaks mängumaa pensioni nn teise samba käivitamiseks, riigikogu menetluses olev pensionifondide seadus hakkab aga esialgu üksnes juba tegutsevate investeerimisfondide kliente ümber jagama.


Kalev Kukk on riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liige ja Eesti Panga nõukogu liige.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. November 2011, 18:27
Otsi:

Ava täpsem otsing