Riik tuleb koos põllumehega turule

Raudse käega juhime inimkonna õn-nele... Tuttav seisukoht õitsvast sot-sialismiajast? Inimestel endil polnud mingit muret oma õnne sepistamisega, tuli ennast ainult riigi rüppe usaldada. Ja kes ei tahtnud õnnelikuks saada, see sai õnnelikuks vägisi! Tänases Eestis kannab sama vastuvaidlemist mittesalliv ideoloogia motot: turg vajab riiklikku suunamist. Alapealkirjaks on toodud väidetav põhjendus, nagu oleks liberaalne turumajandus pankrotis.

Turumajandus ei ole pankrotis ega lähegi pankrotti. Pankrotti võib viia vale majanduspoliitika, mis püüab ignoreerida majandusseadusi. Eesti põllumajandusminister, kes on peamine riikliku suunamise eest võitleja, tahab õnnelikuks teha põllumehed, tootjad.

Põllumehed on saanud oma otsetoetused. Ent minister Varik tunnistab isegi, et otsetoetused pole põllumehi aidanud. Pigem vastupidi. Väidetavalt on suurenenud vahe jaehindade ja kokkuostuhindade vahel, st kokkuostuhinnad on langenud, kuna jaehinnad, käies käsikäes tarbijahinnaindeksiga, pole märkimisväärselt tõusnud. (Minister eksib, kui räägib suurenenud vahest toiduainete tarbijahindade ja põllumajandussaaduste tootjahindade vahel. Kui tootjahinnad langevad, siis on see ju hea -- toota õnnestub odavamalt.) Praegune põllumajanduspoliitika pole suutnud vältida ületootmist, mis on peamine kokkuostuhindade langetaja. Vähemalt turumajandusega keskkonnas. Mis sest, et sotsialismiajal toodeti Eestis isegi viis korda rohkem, kui tarbiti, sellegipoolest ei ole mõtet tollaseid mahte taga ajada. Siis tuli jõusööt sisse ja liha läks välja, ainult läga jäi Eestisse. Ja selle vastu olid kõik inimesed üksmeelselt.

Samas pole ületootmises midagi iseäralikku. Ületootmist võiks käsitleda ikalduse vastandina -- oma äärmustes on mõlemad ebasoovitavad. Ületootmine on probleemiks Euroopas: kunagi lubasid farmerid ennem piima maha kallata kui lasta hindadel langeda, tomatikoormad kallutati tänavatele jne.

Kokkuostuhindade langusest väljasiplemine ei õnnestu turumajanduse abil. Seetõttu nõuabki minister järgmise etapina (põllumajandussaaduste) turu riiklikku suunamist. Siin ei saa kahtepidi mõistmist olla: kõik asjaosalised töötlejast kaupmeheni peavad hindu tõstma. Ja impordile tollid ette, et mujalt sisse ei tuleks!

Minister on välja arvutanud, et hindade allasurumise tõttu siseturul said põllumajandustootjad 1997. a 353 mln krooni kahju. See summa oleks rahumeeli võetud tarbijate rahakotist. Pole selge, kas hinnad Eestis on ikka alla surutud. Näiteks pensionärid on risti vastupidisel arvamusel, kui tahta olla veidi pateetiline.

Ma ei mõista, miks peaks riik tegema ühtedele kingituse kõigi arvel, aga turumajanduse terminites polegi seda võimalik mõista. Seda saab mõista ainult riikliku majanduskorralduse vajadusega nõustudes. Õnneks on riik võtnud endale kohustuse alandada tarbijahinnaindeksit -- see klausel IMFi memorandumis peaks hindade tõstmise ja tollide kehtestamise indu jahutama.

Kui lähtuda väärast eeldusest, et hinnad turul on moonutatud, jõuame paratamatult ka väära järelduseni, et turg vajab riiklikku suunamist. Seda pole vaja tõestada.