Nagu oinas ees, nii lambad järgi

Pärast mõnda aega ilmusFinancial Timesis (6. VIII 98) jälle veterankolumnisti Samuel Brittani kirjutis Suurbritannia majandusolukorrast.

Et see maa suhteliselt vähe mõjutab meie turgu, siis meile oleks kõige õpetlikum jälgida veterani kirjutise metoodikat ja stiili. Tehkem seda kasvõi kirjutise mõne lõigugi näitel.

Esiteks peab ta aktsiate kõikumise põhjuseks Londonis Wall Streeti languse lambalikku jäljendamist. Meie analüütikute jaoks moraal järgmine: ei maksa alati püüda põhjendada turukäitumisi toimijate tea-mis-tarkadest kaalutlustest lähtudes.

Teiseks, Wall Streeti languses näeb ta ka positiivset momenti. Ka meie ei peaks ära unustama, et majandusnähtustel on palju ja diametraalselt erinevaid dimensioone. Nii ongi meil hakanud ilmselt börsilanguse tulemusel positiivse nähtusena hoiuste intressid tõusma, olgugi et väga hädiselt. Aga võib-olla on ka see positiivne, sest see võib olla omakorda kergelt atraktiivne välispankade tõsisemale kohalemeelitamisele.

Kolmandaks. Veterananalüütik ei pea paljuks ikka ja jälle defineerida ka kõige tavalisemaid mõisteid. Nii ta ütleb, et USAs peetakse retsessiooniks kahekvartalilist toodangu langust. Kohe selge millest jutt, aga meie tark-kirjutajad ei vaevu neid asju sageli isegi endale selgeks tegema, lugejatest rääkimata.

Siia juurde sobib veel lisada, et nagu Samuel Brittan samas väidab, Milton Friedman, kes ise soovitas kasutusele võtta nn loomuliku töötusmäära mõiste, keeldub muutumatult selle arvväärtust isegi hindamast.

Siit moraal, tõsiteaduslikult ei ole sageli kõiki majandusnäitajaid praktiliselt mõistliku usaldusväärsuse ja täpsusega üldse võimalik arvuliselt määrata isegi stabiilse majandusega riikides.