NRG aus mäng

Nagu enamiku asjade üle maailmas võib vaielda ka NRG äriplaani sisu üle. Tõsi ei ole aga, et NRG Energy Inc (NRG) üritab varjata oma tegelikke plaane ja taotlusi, nagu väitis Janno Reiljan oma 17. augusti Äripäeva kommentaaris.

Äriplaani on must-valgelt kirja pandud kõik ühisettevõtte majandustegevust iseloomustavad näitajad: elektri hinna prognoos, elektri hulgimüügihinna komponendid ja neid mõjutavad tegurid, juhatuse ja nõukogu koosseis ja valimise süsteem, planeeritavad dividendide määrad, moderniseerimiseks vajalikud seadmed ja nende maksumus.

Esimestest NRG ja Eesti valitsuse kontaktidest saadik on koostööprojekt lähtunud ühest seisukohast: võrdne partnerlus. Samast printsiibist on NRG kogu aeg lähtunud. Üks pool ei dikteeri teisele midagi: kõigis põhiküsimustes on vaja konsensust, mida näevad ette ka äriplaan ja lepingute projektid.

Kas keegi oletas, et NRG investeerib peaaegu miljard krooni ja loobub siis täielikult sõnaõigusest selle kasutamise osas? Eesti pool ei peaks paaniliselt kartma, et NRGga võrdsetel alustel töötamine tähendab tingimata esimese nurkasurumist.

J. Reiljan ei saa põhimõtteliselt aru, mida tähendab elektri hulgimüügileping 75% osas Eesti turust, mistõttu vajab see teema pikemat selgitust. Oletades, et leping üldse mängust välja jäetaks, kõlaks teoreetikuilt kohe vastus: NRG tahab jaamu enda kätte ja ei anna mingeid lubadusi võimsuste töökõlblikkuse või elektri kindla tootmise kohta. Sel juhul oleks õigustatud kahtlus, kas investor ei taha jaamu mitte lihtsalt üles osta ja seejärel sulgeda?

Arenenud riikide energeetika, nagu kogu äritegevus, baseerub lepingutel. Maailmakonteksti sobivast praktikast on NRG Eestiski lähtunud, mida tõendab suure Ida-Euroopa energeetikakogemusega investeerimispanga Schroders hinnang äriplaanile. NRG hindab Eesti-poolset partnerit kõrgelt ja usub, et lepingute põhimõttelisest vajadusest saadakse siingi aru.

Ostu-müügileping ei tähenda riigipoolse garantii küsimist. See on dokument, millega loodav AS Narva Elektrijaamad annab lubaduse, et tootmisvõimsused on alati töökõlblikud ja kindlasti toodetakse kokkulepitud mahus elektrit. Pikaajaline leping annab elektri ostjale garantii. Kui garantiid ei oleks, siis jaamad müüks parasjagu niipalju, kui nad mingil suvalisel päeval toota suudavad.

Elektri hinna arvutamisel ei ole NRG inflatsiooni unustanud. Seepärast ongi kasutatud termineid «reaalhind» ja «nominaalhind».

Alates krooni käibeletulekust on elektri hind tõusnud Eestis peaaegu samas tempos kui inflatsioonimäär. Äriplaanis on reaalhinda rõhutatud, sest see näitab, kui palju peaks elektri hind tõusma, et katta suuri välislaene ja mahukaid investeeringuid.

See arvestus näitab, et tõus on vähem kui kolm reaalsenti aastas. Kas see on tõesti liialt palju, et kindlustada Eestile oma (51% jaamadest jääb Eesti riigile) elektritootmine pikemas perspektiivis?

Alati on kergem kritiseerida kui olla konstruktiivne ja ellu viia uusi ideid. Mis on J. Reiljan välja pakkunud lahendusena? Investeerige miljard krooni, loobuge otsustusõigusest, ärge tõstke elektri reaalhinda, ärge sõlmige ostu-müügilepingut. Projekti tasuvuse osas leppige sama määraga, mida pakub Eesti pankade tähtajaliste USA dollarite deposiitide intress. Erinevalt hoiustajast tuleks teil aga kanda sama tulu eest Ida-Virumaale 30--40 aastat vanadesse elektrijaamadesse investeerimise risk.

Niisugustel tingimustel tõsiseltvõetavat investorit ei leidu ja elektrijaamad jääksid veel määramata ajaks riigi kätte. Aga kas see ei olegi Janno Reiljani soov?