Euroopa Liit toob rohkem head

17. september 1998, 00:00

Eesti on edukalt asunud ühinemislä-birääkimistele Euroopa Liiduga (EL). See on vaieldamatult suur tunnustus Eesti välispoliitikale, mis on võtnud ELi oma südameasjaks. Samas ei kannaks välispoliitilised jõupingutused sedavõrd tõhusat vilja, kui midagi rohkemat Eestil tagataskus poleks. Vaevalt et paljas soov kuhugi astuda teeks vastuvõtjate meeled leebemaks.

Kas mitte Eesti edukus majanduse vallas pole olnud üks soodustavaid põhjusi. Sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta on Eestis 37% ELi keskmisest -- seda on vähe, aga tunduvalt rohkem kui Lätis või Leedus.

Meie lõunanaabrite juures on majanduse riiklik reguleerimine laiemalt levinud, see pole aga (positiivseid) tulemusi andnud. Nii et Eestil on, mille üle uhke olla, aga edu ei tohi käest mängida -- me pole veel vastu võetud ja läbirääkimised võivad jäädagi venima. Eesti ise ei ole siiski päris üksmeelsel seisukohal, kas liitumine ELiga on ikka hea. Kuigi intuitiivselt tundub, et õige on edasi minna, ühineda ELiga, mitte jääda omaette. Rumal oleks vabatahtlikult öelda ära võimalusest, mida ei pakuta just igaühele. Samaväärne oleks, kui teid tahetakse edutada suuremasse organisatsiooni, aga te ei julge oma jah-sõna öelda, sest kardate muutusi. Ratsionaalne on siiski kõik ELi astumise plussid-miinused läbi arutada: kas meil on tähtsast sammust rohkem võita või kaotada.

Ühtsus ja erinevus. Seaduste harmoniseerimine, ühtsed standardid, sertifitseerimine, viisavabadus, ühisraha -- need võiksid olla pigem plussargumendid.

Need muudatused vaieldamatult hõlbustavad asjaajamist ega tohiks olla vastuväideteks ka neile, kes põhimõtteliselt tahavad teistest erineda. Erinevuste rõhutamine ei tohiks edasiliikumisele takistuseks saada. Küllap oli ka surmanuhtluse kaotamine aja nõue.

Pole rahvust, on päritolu. Suured riigid, nagu Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa, ei tunneta oma rahvuse kadumise ohtu. Seepärast ei saa neilt nõuda meie rahvuspoliitika aktiivset toetamist. Sellega tuleb leppida. Tunduvalt paremini mõistab suur rahvas omasugust suurt rahvast.

Pigem on ELi ettepanekud Eestile ses vallas neutraalse sisuga, tegeldes mitte rahvuste, vaid kodanikkonnaga. Kui vaja, siis täpsustatakse suurtes riikides inimese päritolu keele ja nahavärvi järgi.

Turgude jaotamine ja abirahad. Ühinemisele ELiga võib kaasneda ka kaheldava väärtusega järelmeid. On avaldatud kahtlust, et EL oma heaoluga võib aeglustada Eesti majanduskasvu, sundides vähem pingutama.

Põllumajandustoodete turg on liidu sees maksimaalselt ära jaotatud. On kvoodid, kes, kus ja kuipalju võib toota. Võib-olla liidu kui terviku seisukohalt on see positiivne -- väldib ületootmist --, aga samas suretab välja terve konkurentsi.

On jäänud mulje, et teinekord võib saada abiraha hoopis selle eest, et ei tooda. Et keegi ei läheks oma piima või kartuliga turu tasakaalu kõigutama. Sisetunne ütleb, et EL ei näe meie põllumajandust kõige parema meelega. See-eest on kompensatsioonid ehk kergemad tulema. Kokkuvõttes kaasneb Euroopa Liiduga siiski rohkem head.


Mati Feldmann on Äripäeva kolumnist

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing