Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Autouputusega on veidi üle pingutatud
Peep Soomani artiklil «Liisingufirmadel autouputus» (ÄP 14.09) on põhjendamatult ambitsioonikas pealkiri.
Igasugune äri on seotud äririskiga, pole erand ka liisingfinantseerimine. Ostja maksevõimetuse tõttu võidakse konfiskeerida igasugune renditud vara, sh. ka sõiduauto.
Liisinguühingute liidu liikmesfirmade koondportfellis on sõiduautode osakaal 31%. Kuigi küsitlusandmed autode tükiarvu kohta puuduvad, on see arvestuslikult 12 500. Umbes 1% autosid, mis on tagasi nõutud maksevõimetutelt klientidelt ja uuesti müügis, on pigem oodatust vähem kui midagi «uputuse» taolist.
Hoolimata sellest, et autode teisene realiseerimine ei ole reeglina keerukas ja vahel on soovijaid rohkem kui kaupa, on liisingufirma huvi tegeleda pigem finantsvahendusega kui second-hand autoturuga.
Ideaalne oleks olukord, kus kõik kliendid järgiksid lepingutingimusi ja makseraskusi ei oleks, tegelikkuses on liisingufirmad oma tegevussuundi planeerides arvestanud ka probleemsete klientidega.
Võib aga tõdeda, et arvestades eelmise aasta majanduse tormilist kasvu ja järgnenud mõõnaperioodi, on makseraskustes klientide arv prognoositust väiksem.