Kaitskem end esmalt

Kui soovite oma elu turvalisemaks muuta, on kõige tähtsam selgitada, mille või kelle eest ja mida te kaitsta soovite.

Kõige raskem on kaitsta end iseenda eest. Kui teil on kalduvus unustada oma asju, näiteks võtmeid või rahakotti, peaks alustama sisemise korra loomisest.

Kuna väga paljudel on rahakoti vahel peale raha ka palju muud tähtsat, võiks kodust rahakoti turvamist alustada niinimetatud rituaali kujundamisest.

Et ka ise rahakoti turvamisse tõsiselt suhtuda, peaks see toiming olema seotud väikese ebamugavusega. Alati, kui tulete koju, asetage kohe oma võtmekimp ja rahakott näiteks mingisse väheatraktiivsesse laekasse või sahtlisse, mis on suletav väikese riivi või haagiga. Nii hoiate ära juhusliku huvi teie asjades sobrada, sest nad ei ole esmapilgul kellegi vaateväljas.

Samuti aitab see väike haagike või riiv teile endale meelde tuletada, kas rituaal on sooritatud või mitte. Pealegi hoiate kokku aja, mis kulub juhuslikult kapinurgale visatud võtmete otsimiseks.

Väljastpoolt tulevate ohtude eest te ennast nii lihtsalt kaitsta ei saa.

Kõige kindlamad kaitsevahendid on muidugi mehaanilised tõkendid. Sidudes need omakorda elektrooniliste valveseadmetega, on võimalik varga või röövli töö tõeliselt keeruliseks teha.

Alustama peaks aga arutlusest selle üle, kui palju on otstarbekas elu ning vara kaitseks investeerida.

Ei ole ju mõtet paigaldada kümne tuhande krooni eest valveseadmeid puukuuri, kus hoitakse ainult ühte kirvest. Küll aga on väga raske tõmmata rahalist piiri, rääkides oma elu kaitsest.

Kui olete otsustanud, et vajate valvesignalisatsiooni, tuleb alustada keskseadme valimisest. Siin on kõige tähtsam jälgida, et seadme tehniline suutlikkus vastaks püstitatud lähteülesannetele.

Esmalt tuleb vaadata, mitu sisendit (tsooni) seadmel on, millised on võimalikud väljundid, kas pult suudab välismaailmaga suhelda, näiteks ise valvekeskusesse helistada, ning kas on tegemist kvaliteettootega.

Kõige väiksem tsoonide arv, millest saab rääkida objekti valvestamisel, on kaks.

Esimene neist rakendab häiresignaali pärast mingit ooteaega, et jõuaks objekti koodi abil valvest maha võtta või valvesse panna.

Teine rakendab häiresignaali kohe, kui andurist tuleb pulti signaal. Enamlevinud puldid on nelja tsooniga ning laiendusmooduleid kasutades saab tsoonide arvu suurendada kahesajani.

Kõige lihtsam väljund häire korral on lokaalne häirekell.

Häirekellasid on väga suures valikus ning valik tuleks teha selle järgi, mida te soovite saadud informatsiooniga ehk häiresignaaliga peale hakata.

Juhul kui häirekell on lihtsalt lokaalne müra tekitamise vahend, mis peaks varga eemale peletama, siis tuleb häirekell võimalikult halvasti kättesaadavasse kohta paigutada.

Korteris tuleks häirekell paigutada sellisesse tsooni, kus häire antakse viivisajata. Vastasel korral saab häirekella kiiresti hävitada.

Eramu puhul on soovitatav kinnitada häirekell maja sellele küljele, kus teda kõige paremini kuulda on.

On samuti nii võimsaid häirekelli, mis oma helitugevusega paralüseerivad elusolendi, tekitades iivelduse, peavalu või isegi liikumisvõimetuse. Valehäire korral võib see muidugi teile endale ebameeldiv olla.

Peale häirekella pannakse väljundisse ka muid seadmeid, mis siis helistavad näiteks teile mobiiltelefoni peale või valvekeskusesse.

Autor: Andrus Vana