Mille arvel?

Jaak Allik 21. detsember 1998, 00:00

Poliitilised ringkonnad, kust pärineb idee kokku leppida, et sisemajanduse kogutoodangust (SKT) 2 protsendi suunamine riigikaitsele viiakse valimiseelse debati alt vaikselt välja, ei näinud ilmselt ette, et sellise lähenemise paneb kahtluse alla esimesena just NATO loodegrupi ülemjuhataja John Cheshire. Sõjaväelasliku otsekohesusega arvas marssal, et niisugune kava tähendaks Eesti riigi majanduse hävingut. Ta sõnastas selle, mida iga vähegi arvutada oskav inimene teab isegi, kuid antipatriotismis kahtlustatuna lausuda ei julge.

1999. aasta eelarvest tähendaks nõutav rahahulk täiendavat 600 miljonit krooni. Milliste elualade arvel see kavatsetakse leida, selle kohta vihjeid ei tehta. Pigem vastupidi.

Enne valimisi sõlmitava kaitsepoliitilise kokkuleppe veendunud toetaja Mart Laar leiab 8. detsembri Postimehes, et peale kaitsekulude kasvu peab ka hariduskulude osa SKTs tõusma 8 protsendini (täiendavalt 4,1 miljardit) ja teaduskulude osa 2,5 protsendini (täiendavalt 1,8 miljardit). Õilsad soovid, kuid jällegi -- mille arvel?

Samas artiklis annab Laar küll teada, et Eestis kulub ebaefektiivse bürokraatiaaparaadi ülalpidamiseks ehk valitsemiseks 23,8 protsenti SKTst. Teda ei häiri põrmugi, et nimetatud rahahulk (20,8 miljardit krooni) on mõnevõrra suurem riigieelarve täismahust, kuhu kuuluvad ka kõik riigikaitse kulud. (Tegelikult moodustavad valitsemiskulud Eestis 1,5 miljardit krooni, mis on 1,7 protsenti SKTst.)

Paraku ei tee tõdemus, et Laar on oma propaganda-
artiklites teadlikult loobunud elementaararitmeetikast, meid sugugi targemaks täiendavate rahaallikate osas. Ja viide sellele, et soovitavad eelarveproportsioonid peaksid välja kujunema lähima nelja aasta jooksul, mitte homme, on samalaadne mõttetus, sest pole vähimatki alust arvata, et eelarvesisene tasakaaluvajadus sel ajal teistsuguseks muutuks.

Paraku on ja jääb faktiks, et kõik elualad ei saa prioriteetsed olla ja nii leiaks riigikaitsele täiendavat raha vaid hariduse, kultuuri või sotsiaaltoetuste arvel ning vastupidi. Ehk siis makse tõstes.

Siit jõuame teise põhjuse juurde, miks jutul 2 protsendist ei ole täna kõige vähematki pistmist Eesti tegeliku kaitsevõimega. Parlamendid ja valitsused ei jaga üheski riigis laiali SKTd, vaid eelarvet, mille suurus sõltub otseselt riigis kehtivast maksukoormusest. 2 protsenti SKTst tähendab kahes 100miljardilise SKTga riigis küll võrdselt 2 miljardit, kuid 50protsendilise maksukoormusega riigis tähendaks see 4 protsenti riigieelarvest, 25protsendilise maksukoormusega riigi puhul aga 8 protsenti eelarvest.

Meenutagem nüüd, et Eesti on kõige väiksema maksukoormusega riik nende maade hulgast, kus riik kogub makse ka tervishoiu- ja hariduse ülalpidamiseks, ja lõpetagem ehk jutud NATO hüpoteetilisest võrdse 2 protsendi nõudest kõikide riikide tarvis.

Eesti puhul tähendaks see nõue peale majanduse põhjalaskmise ka sotsiaalsfääri õhkamist ning sisemaise plahvatusohu jõudmist piirile, kus kaitsevõimest ja NATO-kõlblikkusest poleks enam mõtet rääkida.

Huvi võiks hoopis pakkuda, kes ja miks õhutavad Eesti riigikaitsekulude tõstmist koos lubadustega maksukoormust vähendada.

Opositsioonierakonnad teevad seda ilmselgest soovist valitsus lõksu ajada, sest opositsiooni jaoks ei ole riigieelarve mitte kunagi piiratud 100 protsendiga, nende lubadused ületavad summeerides tavaliselt 200 protsendi piirid.

Mis võiks opositsioonile olla meeldivam kui valitsus, kes rumalast peast sõlmib kokkulepped teatud elualade (näiteks riigikaitse, välispoliitika) kindlaks finant-
seerimiseks. Seda enam saab teda ju süüdistada selles, et ta teistele elualadele (haridus, pensionid, peretoetused jms) täiendavat raha ei leia.

Selline lähenemine on aga küll üsna kaugel president Meri soovist näha riigikogusse kandideerijates eelkõige küpsust välis- ja kaitsepoliitikas.

Õigus on Äripäeval, kes võttis toimuva kokku oma juhtpealkirjaga «Silmaklapid pähe ja vanas vaimus edasi».

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing