Uus tulumaksuseadus mõjutab ettevõtete kasumit

Uus tulumaksuseadus, mis hakkas kehtima alates 01.01.2000, kaotab tulumaksu ettevõtte kasumilt ning asendab selle tulumaksuga dividendidelt -- üldjuhul 26/74 netodividendide summast, välja arvatud dividendid teisele Eesti residendist äriühingule, mida ei maksustata.

Koos uue seadusega kaovad ka senised tuludeklaratsioonid, maksuamortisatsiooni tabelid ning ajutised erinevused varade ja kohustuste bilansiliste ja maksuväärtuste vahel ehk kõik see, mis põhjustas edasilükkunud tulumaksu kohustuse ülesvõtmist bilansis. Peaaegu kõik bilansis kajastunud edasilükkunud tulumaksu kohustused tuleb kanda seisuga 31.12.1999 tulusse (varad kulusse). Erandina võivad alles jääda vaid edasilükkunud tulumaksu varad ja kohustused välismaal asuvate tütar- ja sidusettevõtete suhtes.

Vaieldav on, kas ettevõtted peaksid moodustama uue edasilükkunud tulumaksu kohustuse eelmiste perioodide jaotamata kasumi suhtes. Edasilükkunud tulumaksu kohustuse moodustamise poolt räägib asjaolu, et ettevõtted ei saa maksta dividendidena välja kogu oma vaba omakapitali, vaid nad on sunnitud kulutama osa sellest tulumaksuks.

Edasilükkunud tulumaksu kohustuse moodustamise vastu räägib eelkõige asjaolu, et selle kohustuse suurus ei ole usaldusväärselt mõõdetav, muu hulgas järgmistel põhjustel.

- Dividendide maksmisel tekkiva tulumaksu kulu suurus sõltub sellest, kes on dividendide maksmise hetkel ettevõtte aktsionärid (juhul kui aktsionärideks on Eestis asuvad äriühingud, siis tulumaksu tasuda ei tule).

- Jaotamata kasumit võidakse kasutada ka muul otstarbel kui dividendideks (näiteks fondiemissiooniks). Sellisel juhul samuti tulumaksu tasuda ei tuleks.

- Ettevõtte likvideerimise korral ei peaks ettevõte jaotamata kasumilt tulumaksu maksma.

Ülalnimetatud põhjustel arvan, et edasilükkunud tulumaksu kohustuse moodustamine jaotamata kasumi suhtes ei ole põhjendatud. Küll aga tuleks lisades avalikustada maksimaalne võimalik tulumaksukohustus, mis ettevõttel tekiks, kui ta jagaks kogu oma jaotamata kasumi dividendidena välja (eeldades halvimat varianti, st juhul, kui kõik tema aktsionärid kuuluksid tulumaksuga maksustatavasse kategooriasse).

Maksimaalse võimaliku tulumaksukohustuse arvutamisel tuleks tugineda uue tulumaksu seaduse §-le 60, mis lubab 1999. a lõpuni tekkinud kasumi väljamaksmisel võtta arvesse aastatel 1994--1999 tasutud tulumaksu (st kuni 1999. a lõpuni tekkinud kasumi väljamaksmisel tuleb tulumaksu tasuda tõenäoliselt vähem kui 26/74 netodividendide summast).

Maksimaalse võimaliku tulumaksukohustuse avaldamine on aruande kasutajate (näiteks finantsanalüütikute) jaoks väga oluline, kuna vastasel korral võiksid nad ekslikult eeldada, et kogu bilansis näidatud vaba omakapitali on võimalik täiendavate kuludeta aktsionäridele välja jagada, mis ei ole kahjuks tõsi.

Seega eufooria, mis tekkis mõningate börsiettevõtete puhul pärast teadet, et nad saavad oma edasilükkunud tulumaksu kohustuse kasumisse kanda, on vaid osaliselt põhjendatud.

Kuigi bilansis edasilükkunud tulumaksu kohustus enam ei kajastu, jääb osa sellest «peidetuna» siiski vabasse omakapitali alles (suurusjärgus 0--26% vabast omakapitalist).

Uue tulumaksuseaduse alusel dividendidelt tasutav tulumaks tuleks raamatupidamises näidata jaotamata kasumi vähendamisena, mitte tulumaksu kuluna. Seega alates 2000. aastast peaks Eesti ettevõtetel, kellel välismaal tütar- ja sidusettevõtted puuduvad, olema kasumiaruande real «tulumaks» null.