Sõjasüüdlane?!

Riigikogus on valitsuse seaduseelnõu Saksamaa ja NSV Liidu vahel 10.01.1941 sõlmitud kokkulepete alusel Vaterland'i ümberasunud sakslastele reaalselt eksisteeriva vara tagastamiseks ja hävinud vaara kompenseerimiseks Eesti maksumaksja kulul.

Valitsus soovib veel kord segi paisata omandisuhted, kuigi 1991. a käivitatud omandireformiga kümnetele tuhandetele eestimaalastele tekitatud kahju ja kannatused on korvamata. Sundüürnikele elamuehituseks ettenähtud summad tõmmati eelarvest julmalt maha.

Imestama paneb seaduseelnõu juriidiline küündimatus ja küünilisus. See on koostatud jesuiitlikul põhimõttel -- eesmärk pühendab abinõu.

Eesmärk on aga iga hinna eest tõestada, et Eesti maksumaksja vastutab Saksamaa ja NSVL lepingute eest. Enamgi, Eestist tehakse sisuliselt sõjasüüdlane, kes vastutab kolmandate riikide omavaheliste lepingute võimalike rikkumiste eest. Jalge alla tallatakse mitte ainult 1991. a omandireformi aluste seadus, vaid ka EV Põhiseadus.

Omandireformi aluste seadusel on Eestis omapärane seisund. Selle seaduse vastuvõtmine oli võimalik ainult seetõttu, et ei kehtinud veel praegune EV Põhiseadus. Nimelt rikkus omandireformi aluste seadus ühtede inimeste jaoks 50 aastat tagasi kehtinud omandisuhteid taastades paljude teiste inimeste seisukohalt õiguspärase ootuse põhiseaduslikku printsiipi. Omandireformi aluste seadusega loodi uus õiguspäraste ootuste kogum, mis pärast Põhiseaduse jõustumist on selle kaitse all.

Kuigi Eestit valitseva juriidilise nihilismi ja kuritegelikkuse õhkkonnas ei ole paljud endiste ümberasujate majades elavad inimesed kaheksa aasta jooksul oma elamispinda erastada saanud, on neile 1991. a see õigus antud ja õiguspärase ootuse printsiipi (Põhiseadust) rikkumata pole võimalik neilt seda võtta.

Omandireformi aluste seaduses fikseeriti, et Saksamaale ümberasunutega seotud probleemide olemasolu ja olemus Eesti jaoks selgub edaspidi sõlmitavates riikidevahelistes lepingutes. Ükski riik Eestile sellega seoses pretensioone ei esitanud ja seega ei olnud Eestil ses asjas võimalik ka mingeid lepinguid sõlmida.

Asjade käik on loomulik, sest Saksamaa kompenseeris NSVLiga sõlmitud lepingu kohaselt ümberasujate Eestisse mahajäänud vara. Saksamaa ei ole tõsiselt võtnud praeguse valitsuskoalitsiooni püüdlust Eesti ümberasujate ees vastutavaks teha, et siis tekkivas segaduses kuldkalakesi püüda. Kui ümberasunutel on pretensioone, saab nõudeid esitada ainult neid Vaterland'i kutsunud Saksa riigile.

Ilmselt eksisteerib aga mingi huvigrupp, kes tahab ühelt utelt kaks nahka võtta. Senine askeldamine ümberasunute vara ümber näitab, et üksikute moraalilagedate Fritzude ja Marienchenite kõrval on põhitegelased hoopis kerget saaki haistnud kohalikud tegelinskid. Mõjukas jõud on ümberasujate vara seadusevastaselt kantinud ametnikud, kellele valitsuse seaduseelnõu tähendab lunastavat indulgentsi. Nii tegelinskite kui ametnike hulgas olid mõjukalt esindatud Eesti juristid, kes nüüd püüavad segadust tekitades riigikogu kätega juriidilise Gordioni sõlme poliitilise mõõgaga lahti raiuda. Ümberasujate nõuete ebaseaduslikkust Eesti suhtes tõendab asjaolu, et Saksa okupatsioonivõimud ei tagastanud Eestisse tagasi ilmunud ümberasujatele nende siia maha jäänud vara.

Eestil ei ole Saksamaale ümberasujatele midagi tagastada. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt ei saa mingile inimeste grupile ühte ja sama asja kaks korda kompenseerida. Veel küünilisem on sellest aspektist ettepanek kompenseerida ümberasunuile ka hävinud vara. Keegi soovib end Eesti maksumaksja rahaga kurguni täis toppida, kuigi eestimaalastele ju hävinud vara ei kompenseeritud.

Erakordselt naeruväärne on ümberasujate esitlemine sõjapõgenikena. Tuletan justiitsküünikutest ajaloosolkijatele meelde, et ümberasujad suundusid Saksamaaga sõprussuhetes olevast mittesõdivast riigist teist aastat sõda pidavale Saksamaale. Sõjapõgenikena käsitletakse maailmas ainult vastupidises suunas liikujaid.

Kasuahnusest pimestatud juristid on Eestis tavanähtus, nende lõa otsas tantsiv valitsus on aga isegi Eestis midagi uut. Riigikogus tuleb teha kõik, et takistada Eestile sõjasüüdlase märgi külgeriputamist. Peale mainekaotuse toob see kaasa ka tohutu materiaalse kahju.