Töötuskindlustuse seadus ? kelle huvides?

Töötuskindlustuse seaduseelnõu koostamise eesmärk on kindlasti olnud üllas, kuid selle rakendamisega kaasneb töötajate sissetuleku kahanemine ning teiselt poolt suureneb ettevõtete maksukoormus.

Kuna ühelt poolt kasvavad hüppeliselt tööandjate kulud (eriti nendel ettevõtetel, kes ei kasuta ümbrikupalkasid) ning teisalt langeb töövõtjate sissetulek, on mõlemad pooled huvitatud sissetulekute varjamisest. Seega loob seaduseelnõu eeldused ümbrikupalkade maksmise suurenemiseks, misläbi jääb riigil osa maksutuludest laekumata.

Süsteem on üles ehitatud solidaarsuskindlustuse põhimõttel. Süsteemi rakendumisel saavad karistatud edukamad ja efektiivsemalt töötavad isikud, kes on kohustatud fondi makseid tegema, kuid töökoha kaotamisel nad reeglina end töötuna arvele ei võta, vaid otsivad uue töökoha. Töövõtjad, kes on aktiivsed uue töökoha otsimisel, hüvitist ei saa, sest väljamakseid tehakse ainult töötuna registreeritud isikutele. Peale eelnõu vastuvõtmist muutuvad suurkoondamised ettevõtetele kasulikuks.

Lisaks võimalikule varimajanduse kasvule võib eelnõu rakendamine suurendada töötust. Näitena võiks tuua Soome, kus sarnane süsteem toimib ning töötuse protsent on kõrge.

Eelnõu kohaselt on hüvitise määramise või mittemääramise otsus jäetud tööhõiveameti direktori pädevusse, aga ei ole toodud kriteeriume, mille alusel on võimalik hüvitise maksmisest keelduda.

Kui riik leiab, et tema kodanikud ei ole ise võimelised oma tulevikku kindlustama, ja muudab töötuskindlustuse kohustuslikuks, siis tuleks süsteem rakendada nii, et kindlustuskaitse ei muutuks sotsialistlikuks ümberjagamisprotsessiks.

Praeguse ideoloogia kohaselt kaotavad töötuskindlustuse eelnõu rakendamisel töövõtjad, tööandjad ning varimajanduse kasvades ka riik.

Autor: Angelika Kallakmaa-Kapsta