Eestivenelased ei ela eestlastest halvemini

Sotisaalmajandusliku integratsiooni analüüsi koostanud Tallinna Tehnikaülikooli majandussotsioloogia professori Marje Pavelsoni sõnul peaks uuring andma pildi erinevate rahvusrühmade majandussituatsioonist ning nende võimalustest tööturul.

Eestlaste ja peamiselt tööstusega seotud olnud mitte-eestlaste tööhõive on juba traditsiooniliselt erinev ning see peegeldub nende hõivestruktuuris ka praegu, mil tööstuse roll on vähenenud ja sealne tööjõuvajadus oluliselt kahanenud. ?See on teatud mõttes sisse programmeeritud, ? tõdeb Pavelson.

Tööstuse osakaalu vähenemine Eestis on pigem majanduse ümberstruktureerimise ja ülepaisutatud suurtööstuse likvideerimise tagajärg kui tehnilise ja majandusliku arengu loomulik tulemus. Samas märgib Pavelson, et vale oleks kaotajaks pooleks pidada ainult mitte-eestlasi: samamoodi on suurpõllumajanduse killustumine ja erastamisprotsess maal sundinud uut tööd leidma peamiselt eestlasi.

Põhiosa tegevusala muutnud mitte-eestlastest on läinud tööstusest kaubandusse ja teenindusse. Sinna on liikunud ka paljud varem põllumajanduses töötanud eestlased.

Tööstuses rakendatuid on 3 : 1 mitte-eestlaste kasuks, teeninduses ja kaubanduses on aga enam eestlasi. Järelikult on uus hõivestruktuur kujunenud varasema mudeli järgi, kusjuures teenindavatele aladele lisandunud tööjõud on eeskätt eestlased.

Töötavate mitte-eestlaste seas on eestlastega võrreldes enam töölisi ja seda just oskustööliste arvel. Eestlased on sagedamini spetsialistid ja juhid. ?Venelastest oskustööliste järgi on ikkagi nõudlus,? märkis Pavelson viidates näiteks keevitajatele.

Samas rõhutas Pavelson seda, et spetsialistide ja juhtide ametikohad täidetakse sagedamini eestlastega, tööliskohad ja viimasel ajal ka teenindajate töökohad mitte-eestlastega. ?Valgekraede osas on eestlaste osatähtsus suurem ning sinikraede osas venelaste osatähtsus.? See omakorda mõjutab palganumbri suurust.

Oluline mõjur ametistruktuuri kujunemisel on töötaja kodakondsus. Eesti kodanikud hõivavad enam spetsialistide positsioone, kusjuures mitte-eestlastest kodanike jaotumine ametite vahel on sarnane eestlastele, välja arvatud juhtide kohad, kus tööandja näib eelistavat eestlasi. Pavelsoni sõnul ei peaks selle jagunemise puhul tõlgendama kodakondsuse olemasolu kui parema töö saamise eeldust, vaid pigem tulemuslikkuse näitajana ? inimene on aktiivsem ja haritum.

Kiired muutused ettevõtlus- ja töökeskkonnas on soodustanud töökohavahetusi ja sundinud ajutiselt ka töötu olema. Viimase 10 aasta jooksul on töötu staatuses olnud 39% eestlastest (vanuses 25?34 aastat koguni 53% küsitletutest) ja 34% mitte-eestlastest. Mõlemas rühmas on ajutised töötud olnud eeskätt keskharidusega inimesed, mitte-eestlaste hulgas ka kõrghariduse omajad. Samas on viimase aasta jooksul ajutiselt töötuks jäänud 57% eestlastest ja 41% mitte-eestlastest. Eeldatavasti hoiavad hõivatud mitte-eestlased oma töökohast tugevamalt kinni, tunnetades oma võimaluste piiratust. Töö leidmine sõltub paljuski ka piirkonnast, kus elatakse.

Töökoha kaotamise hirm sunnib töötajaid leppima madalama palga ja kehvemate tööoludega, mis peegelduvad ka nende hinnangutes tööle. Mitte-eestlaste töörahulolu näitajad erinevad eestlaste omadest oluliselt: kui hõivatud eestlastest on tööga enam või vähem rahul 79%, siis mitte-eestlastest 59%. Seejuures on rahulolematus enam iseloomulik töölistele, oskustöölistest ei rahulda töö vaid iga viiendat.

Küsitletute majanduslik seisund on pealiskaudsel vaatlemisel suhteliselt sarnane, eriti madalama sissetulekuga perede osas. Erinevused on seotud elukohaga ja vähem rahvusliku kuuluvusega. Kui arvestada vaesuspiiriks 1350 krooni, on kõige kriitilisemaks rühmaks need pered, kus tulu pereliikme kohta (TP) on alla 1000 krooni, mis sisuliselt kujutab absoluutset vaesust. Piirrühmaks on kuni 1500kroonise TPga pered, kes ei suuda oma vajadusi piisavalt rahuldada. Selliseid peresid on kokku 51% (eestlastest 49 ja mitte-eestlastest 56 protsenti). Vaeseid mitte-eestlaste peresid on jooksvate tulude järgi eestlastega võrreldes rohkem, kuid absoluutselt vaesed on pigem eestlased-maaelanikud.

Suhteliselt nooremad ja haritud mitte-eestlased ? Eesti kodanikud ? on majanduslikult seisundilt eestlastega sarnased ning nende toimetulek on kasvava trendiga. Vaestena määratlevad end valdavalt pensioniealised Venemaa kodanikud ja madalama haridustasemega kodakondsuseta isikud.

Eestlaste ja Eesti kodanikest mitte-eestlaste hinnangud oma pere majandusliku olukorra kohta on suhteliselt positiivsed. Eestlastest hindab oma seisundit vähemalt heaks 39% ning Eesti kodanikest mitte-eestlastest 44%. Kolmandik kodakondsuseta isikuid on samal arvamusel. Kuid Venemaa kodanike puhul peab oma pere olukorda pigem heaks vaid 17% vastanuist, väga heaks ei hinda seda ükski selle rühma esindaja. Mitte-eestlastest tervikuna hindab oma pere seisundit vähemalt heaks 34%.

Kui võrrelda eestlaste ja mitte-eestlaste visioone teravamatest majanduslikest vastasseisudest, siis ühtemoodi (üle 90%) nähakse ebavõrdsust rikaste ja vaeste vahel. Järgneb eestlaste jaoks maa- ja linnaelanike ebavõrdsus, mitte-eestlaste silmis aga rahvusrühmadevaheline ebavõrdsus.

Rahvastikuminister Katrin Saksa hinnangul aitab uuringu tulemus purustada levinud müüte, mis omakorda mõjutavad suhtumisi ehk elu tervikuna. ?Nimelt müüt sellest, et venelaste majanduslik olukord Eestis on palju halvem kui eestlastel,? tõi ta näite. ?Muuseas nii ei arva ainult venelased, vaid nagu kinnitas ka see uuring, päris palju eestlasi samuti.?

Minister lausus, et võrreldes teistes Balti riikides läbi viidud sama uuringuga üllatab see, et vahe Eesti ning Läti ja Leedu elanike hinnangutes on väga suur ja seda nii põlisrahva kui ka muulaste osas. ?Nii eestlased kui eestivenelased on umbes kaks korda enam andnud oma riigile positiivse hinnangu,? märkis ta.

Samal ajal kui suhteliselt suur osa hindab positiivselt nii Eesti majanduslikku olukorda kui valitsemist ning vaatab optimistlikult tulevikku, on väga suur hulk inimesi Saksa sõnul valmis siit lahkuma kas aastateks või hoopis emigreerima. Näiteks võrreldes lätlastega on hoopis rohkem eestlasi valmis mõneks aastaks kodumaalt lahkuma (50% eestlasi ja 35% lätlasi). Emigreerima on valmis 30% eestivenelastest ja 23% lätivenelastest. ?See on huvitav mõtteaine,? tõdes minister.

Eesti Telefoni juhatuse liikme Irina Morozova hinnangul on venelastele tööturul kõige suuremaks probleemiks eesti keele oskuse puudumine, kuid samas ei saa seda ikkagi pidada ületamatuks takistuseks. ?See sõltub tahtmisest, vaadake kasvõi Kadaka turu venelastest müüjaid, kes räägivad soome keeles,? lisas ta.

Kodakondsuse puudmist ei pea Morozova nii määravaks faktoriks töö saamisel, samuti on motiveeritud inimesel võimalik ka kodakondsus saada: ?Arvan, et ükski venelane ei saa öelda, et tahtsin väga kodakondsust saada, aga ei saanud. Asi on ikka enese huvitatuses.?

3 ? võimalused on täiesti erinevad

0 ? võimalused on võrdsed

riigiasutusse töölesaamisel 2,6

juhtiva ametikoha saamisel 2,4

tunnustatud poliitikuks saamisel 2,2

erialase töö saamisel 2,1

sama töö tasustamisel 1,8

materiaalse heaolu kindlustamisel 1,7

äritegevuses edu saavutamisel 1,6

kõrghariduse omandamisel 1,5

sotsiaaltoetuste taotlemisel 1,0

.............mitteeestlased ........eestlased

abi- ja lihttööline14% -----13%

teenindaja14% ----14%

spetsialist12% ----17%

keskastme spetsialist10% ---- 10%

spetsialist, kellel on alluvad6% ----6%

kontoritöötaja5% ----7%

juht3% ----8%

muu1% ----3%

Allikas: Integratsiooni Sihtasutus