Kas II sammas peab tööturule sisenejaile olema kohustuslik?

Valitsus arutas seda ka möödunud aastal. Läinud aastal leiti, et teeme ta lausvabatahtliku. Nüüd otsustati selle kasuks, et uutele tööturule tulijaile on II sammas kohustuslik. Mina pean seda väga riigimehelikuks ja õigeks otsuseks.

Valitsusel oleks olnud poliitiliselt lihtsam teha lausvabatahtlik sammas. See oleks poliitilised küsimused maha võtnud. Ja oleks teinud selle valitsuse elu kergemaks. Aga kõigi nende valitsuste elu, kes on võimul 5-10-15 aasta pärast, raskemaks. Sest juhul kui uutele tulijaile on see kohustuslik, siis nende valitsuste muresid, mida nad on vastavalt põhiseadusele kohustatud kandma ? maksta inimestele pensioni ? see kindlasti vähendab. See on põhiline eelis.

Valitsus usaldab küll noori, aga elu on näidanud, kasvõi selle põhjal, kui palju meil täna vabatahtliku kindlustusega liitujaid on, et tihti oma vanaduspäevade peale ei mõelda. On hästi iseloomulik, et kõik, mis näib mõistlik, ei pruugi alati inimese loomusega kokku minna. Inimese loomus on ikka mõelda, et ah, eks siis vaatan, mis saab. Paraku tuleb selliseid otsuseid teha ? vaadata ära, mis saab, juba ette.

Minu arvates see ei ole õige. Kõiki tuleb võrdselt kohelda. Võrdse kohtlemise printsiip peaks igal juhul kehtima. Ma ei arva, et noored on tuisupead, vastupidi, noortel on tunduvalt rohkem võimalusi oma tulevikku planeerida kui tänastel minuvanustel ? suurusjärgus kolmekümneviiesed. Selles mõttes ma küll ei arva, et neid tuleks kuidagi teisti kohelda.

Sellise otsuse puhul on küllap oma rolli mänginud poliitiline kompromiss. Kui ühed poliitilised jõud arvasid, et see peaks olema täiesti vabatahtlik, ja teised, et kõigile kohustuslik, siis see variant ei ole kõige õnnestunum kompromiss. Esimese hetkega vaadati, et ilus oleks, kui tulevikus oleks rahakotike, tänu millele kõigil hea on. Siis hakati vaatama, mis see täiskohustuslikkus Eesti konkurentsivõimele teeb.

Kompromiss ei ole aga hea variant. Võrdse kohtlemise printsiip saab sellise otsusega rikutud. Üks inimene ei saa tehtud töö eest nii palju kui teine. Ehkki kaudselt saab ju öelda, et tal on selle eest tulevikus hüvitised, aga kui inimene neid hüvitisi ka vabal tahtel ei vali... Minu arvates ei ole õige neid asju niiviisi lahendada.