Äriprojekti tuleb pidevalt analüüsida ja korrigeerida

Omakapitali hind ja projekti riskantsus on omavahel tihedalt seotud. Omanike nõutav tulunorm ulatub praegu Eestis ligikaudu 18%-ni, kuid omanikel on väga lihtne kontrollida, kuidas nende nõutav tulunorm antud ettevõttes rahuldatakse.

Ligilähedase vastuse annab sellele omakapitali tegelik rentaablusnäitaja (ROE, return on equity), mis meie ettevõtetes peaks ka olema ligilähedaselt 18%. Muidugi, kui seda nõutavat tulunormi ei rahuldata, siis midagi katastroofilist ei juhtu. Konstateerime seda kui fakti, sest meie õpetajad, teadlased, arstid vääriksid ka kõrgemat tulu, palka, kuid nad saavad just sellist, nagu saavad. See on meie momendi reaalsus.

Samal ajal ei taha väga madala ROEga firmasse enam keegi investeerida. Ettevõttel hakkavad ahenema isegi reinvesteerimisvõimalused, sest omanikud tahavad oma tulu täies ulatuses kätte saada (nt dividendidena), et siis juba leida ise mingi teine koht või projekt, kuhu investeerida ja mis rahuldaks tema nõutud tulunormi. Sellest johtub omakapitali riskitaseme tõus, mis omakorda põhjustab laenukapitali hinnatõusu ja lõpuks kaalutud keskmise kapitali hinna tõusu. Meist mitteolenevate muutuste tulemusel on väga lihtne jõuda olukorrani, kus äriprojekti sisemine tulusus on väiksem kapitali hinnast. Ebasoovitavad muutused peegelduvad küll kõigepealt suhtarvuanalüüsis, kuid detailsete põhjusteni jõuame ikkagi ainult projektipõhise analüüsi kaudu.

Näiteks: ettevõttel on käigus kaks projekti, A ja B, mille osakaalud kapitali eelarves on ühesuurused, kuid projekti A tulusus on 40% ja projektil B 12% ning ettevõtte kapitali hind on samuti vaid 12%. Viies ellu projekti A võime endale lubada kui tahes suurt ebamajanduslikkust ning suhtarvude analüüs näitab meie suurepärast tööd. Projekti B puhul peame aga lugema iga senti, püüdma maksimaalse säästlikkuse poole, kuid suhtarvude analüüs näitab ikkagi meie tagasihoidlikke tulemusi. Minnes üle projektipõhisest analüüsist ettevõtte keskmiste näitajate analüüsile saame suhtelised head keskmised näitajad, kuid tõeliste põhjusteni me sel juhul ei jõuagi.

Selgitanud välja muutustest johtuvad resultaadid, peame otsustama, kus mida muuta. Siinjuures kõige sagedamini tekib vajadus korrigeerida käigusolevat äriprojekti. See tähendab leida teid selle tõhustamiseks, uuendamiseks, et tekiks täiendavad rahavood, projekti riskitase alaneks ja säiliks kättevõidetud turuosa (stabiilne müügimaht). On ju ettevõtte rentaablustase, maksevõime ja varude suurus kõige otsesemalt seotud müügimahu vähenemise või suurenemisega.

Tõhusaks võib osutuda käibekapitali juhtimise poliitika muutmine, nt üleminek liberaalselt (suhteliselt suurte varu-de baasil oodatav suur netomüük, mis katab võimalikud kahjud) rangele poliitikale (nappide varude ja suure säästu varal suhteliselt tagasihoidlik netomüügimaht).

Väheneb firma üldine riskitase, eriti likviidsusrisk, mille tulemusel hakkab firma väärtus tõusma. Peale selle suureneb diskonteerimismäära (kapitali hinna) languse tõttu rahavoogude nüüdisväärtus. Majandustõusu tingimustes võib taas üle minna liberaalsele poliitikale. Firma turuväärtus ei johtu üksnes finantskapitalist ja selle kasutamisest, vaid sageli hoopis suuremal määral intellektu-aalsest kapitalist (inimesed, struktuurikapital). Seepärast osutuvad efektiivseks rahasüstid, so hästi suunatud investeeringud töötajate kvalifikatsiooni tõstmiseks.

Sageli hakkab firma selle tulemusel müüma kõrgema kvaliteediga kaupa/teenust. See võimaldab mõõdukalt tõsta tooteühiku müügihinda ja elimineerida tootmise sisendtegurite hinnatõusust tekkinud ebasoovitavad tulemused. Arvestada võib toote turuosa suurenemisega, mis annab täiendava netomüügi mahu.

Projektipõhine analüüs suunab analüütikuid ühelt poolt ettevõtte süvaanalüüsile ning samas ka hoopis tugevamalt marketingile, innovatsioonile, eriti tootearengule ja investeeringute tõhususele. Meie kogemused kinnitavad, et selline lähenemine loob tippjuhtidele avarama aluse kõrgetasemeliste juhtimisotsuste vastuvõtmiseks. (Vaata ka 21.02 Äripäevas ilmunud Raudsepa artiklit).