Suurlinn siidiväravate taga

Olev Remsu 23. veebruar 2001, 00:00

Vanematelt ingliskeelsetelt kaartidelt leiame selle linna Cantoni nime all, kuigi tegemist on eksitusega.

Tõestisündinud loo järgi küsisid kolonisaatoritest nimepanijad vastutulnud inimestelt selle koha nime, kus nad Pärlijõe suudmes olid maale tulnud. Inimesed ütlesid neile maakonna nime, kolonisaatorid arvasid, et kuulevad linna nime ning ristisidki linna valesti.

Kümnemiljoniline Guangzhou on Guangdongi provintsi keskus ja tähendab Hiinale juba 2000 aastat väravat. Praeguseks on leitud kindlaid tõendeid, et juba Antiik-Rooma kaupmehed käisid mööda merd Guangzhous siidi ostmas, samuti tegid seda araabia meremehed. Nad tõid lisaks vürtsidele Hiinasse ka oma ornamendid, mida kohe hakati tikkima siidivaipadele ja siidisirmidele (arvestati välisturu soove) ning juba 7. saj kasutama ka islami kunstis, mida budismi, taoismi ja konfutsianismi kõrval samuti vaja läks.

Hiinas ehitatakse väga kõrgele, kõrgemale kui kuskil mujal maailmas. Goangzhoust leiate 83korruselise hotelli, üle 60 korruse küünib juba õige mitu hoonet. Pilvelõhkujaid on kõikides Hiina linnades ? mitte ainult kiiresti areneval rannikul, vaid ka sisemaal, kõrbeoaasides ja suurte mäeahelike vahel orgudes.

Goangzhou kesklinn kujutab endast kiirteede võrgustikku päikeses säravate klaasmürakate vahel. Õhtupimeduses heikleb kõikjal neoonreklaam. Siin ja seal on kesklinnas näha hoogsat lammutustööd, mõnel pool on säilinud veel vanu, kahe-kolmekorruselisi Hiina-päraseid kivimaju.

Kenamad neist jäävadki alles mälestuseks möödunud aegadest ning need rõhutavad vana ja uue kokkukõla. Eriti mõjus on Buddha-kloostri pagood pilvelõhkuja kõrval oma mitmekordse, üleskäänatud nurkkatusega.

Kui Põhja- ja Kesk-Hiinas näete kõikjal jalgrattureid ja velorik?asid, siis lõuna troopikakuumuses eelistatakse mopeede, mootorrattaid ja motorik?asid, ka on lõunahiinlane harilikult rikkam põhjahiinlasest. Viljakas maa annab kuni neli riisisaaki aastas, erimajandustsoonides on inimeste palgad kõrgemad.

Guangzhou muuseumis on Eesti lipp ? seal lehvivad kõikide nende maade lipud, kellega Hiinal on diplomaatilised suhted. Nagu Hiinas ikka, on muuseum pühendatud kohalikele keisritele, valgustab ajajärku, mil piirkond oli iseseisev keisririik.

Hiina köögist on palju imelugusid räägitud, tegelikult on Hiinas neli erinevat kööki, neist kuulsaim on Guangzhou köök, millest jutud ka esimesena Euroopasse jõudsid.

Guangzhous süüakse tõepoolest kõike, restorani sisenedes on vestibüülis näha puurid ja akvaariumid. Puurides on maod, küülikud ja kassid, akvaariumides vee-elukad alates kaladest ja lõpetades limukatega. Kord nägin kõhutavat emakassi imetamas ühte poega ? teised pojad olid jõudnud maiustavate goangzhoulaste kõhtu. Kohalikud usuvad, et madu, mis sarnaneb draakoniga, lisab sööjale tarkust. Tiigriga sarnanev kass aga annab jõudu.

Kõik restoranid on alati rahvast tulvil, teenindamine on aga kindlasti üks parimaid maailmas.

Kui te lennukiga lendate Lõuna-Hiina mere kohalt mandri suunas, siis näete, et hiiglaslikul madalikul Zhujiangi (Pärlijõe) suudmes on linn linnas kinni. Tõepoolest, ka ümbruskonna kaart kinnitab sama.

Põhjas on kuulus Hongkong, Lõunas mitte vähem kuulus Macao, mõlemad nad kuuluvad praegu Hiinale, ent on säilitanud oma eristaatuse.

Tänaseks valitseb India läänerannikul endiselt vaesus, ent Hongkongi ja Macao vahel lausa kujuteldamatu rikkus ? need ongi need tihedalt asustatud linnad Dongshan, Yuexiu, Zengcheng, Haungpu, Huadu ja teised, kõik pilvelõhkujatega miljonilinnad. Kolm neist erimajandustsoonid ? Shenzhen, Shantou ja Zhuhai ?, aastaid tagasi veel kõigi poolt unustatud armetud kalurikülad.

Erimajandustsoonid asuvad Hongkongi ja Macao külje all ning nende eesmärk on meelitada Hiinasse väliskapitali. Ja see eesmärk on täidetud. Tavaliselt on Hiina linnad ülerahvastatud, tänavail tungleb rahvahulk, sõiduteedel on tihti ummikud. Eritsooni sisenedes torkab kõigepealt silma tühjus suurtel ja laiadel tänavail. Päeval liigub vähe inimesi ja autosid, tänavad täituvad alles õhtujaheduse ajal.

Kõikidel tsoonidel on praamiühendus Hongkongi ja Macaoga. Zhuhaist on Macao pilvelõhkujad silmaga näha, samuti elegantsed ja suurejoonelised sillad, mis ühendavad Jiuao ja Hanzidao saart Aomeni poolsaarega.

Reisijad aga sarnanevad meie omadega. Õhtuti ruttavad laevadele inimesed, kellel käed on täis kompse. Ka hongkonglased ja macaolased käivad mandril sisseoste tegemas, täpselt samuti nagu soomlased Tallinnas.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:07
Otsi:

Ava täpsem otsing