Kas avalikus sektoris tuleks astmepalgad kaotada?

Astmepalkade kaotamisega lõpeb ära kahe tööjõuturu (avaliku ja erasektori) süsteem. Tihtipeale värvatakse avalikust sektorist koolituse saanud inimene kohe erasektorisse kui hea spetsialist. Ja see on tingitud palgavahest, mis on kohati kolmekordne.

Riik peab üleval tohutut hulka ametnikke, keda tegelikult ei ole vaja, aga sinna ei ole võimalik nende palgaastmetega palgata head spetsialisti, kes näitaks üles initsiatiivi ja püüaks end arendada, mitte lihtsalt tööl käia. Samas hästimakstud töötaja teab, et ei ole mingi probleem leida selle palgaga uut tegijat. Väheneb ametnike arv, mis vähendab avaliku sektori osakaalu erasektori suhtes.

Astmepalkade süsteemis puudub täielikult läbipaistvus ? seal tehakse igasugust tsirkust. Mõeldakse välja vigureid, et seda palka natukegi tõsta. Selle vaidluse võiks lõpetada ja asutuse juhti usaldada. Anda talle vabad käed palga kujundamisel. See on ka esimene samm töö tulemuslikkuse hindamisele ja tulemuspalga maksmisele üleminekul. Ülemus saaks palgafondi piires manööverdada, täna ta ei saa, tal on inimesed tööl, palgafond on külmutatud, koondamistasusid maksta ei saa. (ÄP, 10.04.2000)

Palgaastmestik peaks olema tegelikult erinevate ametikohtade väärtuste rahaline väljendus, mis baseerub ametikohtade hindamisel. Ilmselt ei ole võimalik tsentraalselt viia läbi kõigi ametikohtade hindamist riigis, otstarbekas oleks seda teha ühtse metoodika alusel asutuse tasandil.

Ühtse palgaastmestiku võib järelikult kaotada, kui see asendatakse asutuste tasandil töötajatele arusaadava ja põhjendatud palkade määramise reeglistikuga, milles ilmselt on oma kindel koht ka asutuse tasandil loodud palgaskaalal (maatriksil).

Põhipalk, mis baseerub ametikoha tegelikul nõudlikkusel, hakkab tulevikus teiste palgaosiste kõrval ilmselt moodustama siiski olulist osa ametniku kogupalgast. Motiveerivad on ainult sellised palgad, mis töötajate meelest on õiglased ja vastavuses tegelikult tehtud tööga.

Riigiteenistujate palkade avalikustamine muudab küll sissetuleku avalikuks, kuid ainuüksi see ei muuda palgapoliitikat läbipaistvaks, kui seejuures ei lisandu põhimõtteid, mis oleksid kergesti mõistetavad ja aktsepteeritavad nii avalikkuse kui ka ametnike endi poolt.