Akrediteerimine ja laborite usaldatavus

Kuna viimasel ajal on ajakirjanduses korduvalt puudutatud Eesti vastavus-hindamisasutuste (eelkõige kütuselaborite ja -sertifitseerimisasutuste) usaldatavuse tõestamise ja nende igapäevatöö järelevalve korraldamisega seotud problemaatikat, püüan selgitada meie asutuse ? Eesti Akrediteerimiskeskuse rolli ja nägemust antud küsimuses

Akrediteerimine on labori/asutuse vastavuse hindamine ja tõendamine laborite/asutuste kompetentsuskriteeriumeid kehtestava(te) rahvusvahelis(t)e standardi(te) nõuetele. Hindamis- ja tõendamisprotseduur on omakorda reguleeritud standarditega ning laborit/asutust hinnatakse teatud kindla (labori/asutuse taotluses määratletud) tegevusulatuse osas, s.t. reeglina ei hõlma akrediteerimine kõiki labori/asutuse tegevusi.

Sisuliselt on tegu eksamiga, mille käigus hinnatakse konkreetse meeskonna kokkumängu, tehniliste vahendite ja üksikliikmete individuaalse pädevuse vastavust eksaminõuetele. Akrediteerimise taotlemine on rangelt vabatahtlik ja toimub labori/asutuse vastava avalduse alusel.

Akrediteerib erapooletu kasumit mittetaotlev akrediteerimisasutus, kes on riigi poolt tunnustatud ja peab vastama rahvusvaheliste standardite nõuetele. Eestis on valitsusekorralduse alusel majandusministri asutatud Sihtasutus Eesti Akrediteerimiskeskus (EAK).

Euroopas levinud tava kohaselt kontrollivad akrediteerimisorgani vastavust rahvusvaheliste standardite nõuetele teiste riikide akrediteerimisorganite esindajad Euroopa akrediteerimisalase koostööorgani EA koordineerimisel. EAK kui EA liikme kontroll seisab ees lähiajal.

Akrediteering antakse reeglina 5 aastaks, kusjuures labori/asutuse jätkuvat vastavust akrediteerimiskriteeriumitele kontrollitakse vahepealsete regulaarsete järelevalvekülastuste käigus. 5 aasta möödumisel viiakse läbi kordushindamine. Juhul kui akrediteerimisorgan saab dokumentaalsed tõendid labori/asutuse poolt akrediteerimiskriteeriumite mittejärgimise kohta, akrediteering peatatakse või annulleeritakse. Need on ka ainsad akrediteerimisorgani käsutuses olevad karistusmeetmed.

Seega ei kuulu akrediteerimisasutus riiklike järelevalveorganite hulka, kes jälgivad pidevalt õigusaktide nõuete järgimist riigis ja rakendavad vajadusel neis õigusaktides sätestatud sanktsioone.

Labor/asutus taotleb enda akrediteerimist veenmaks kliente enda usaldatavuses ja/või taotlemaks riigilt volitusi tegutsemiseks õigusaktidega reguleeritud sfääris.

On ju akrediteering tõend labori/asutuse pädevuse ja võimekuse kohta teatud tegevuste nõuetekohaseks sooritamiseks. Akrediteering ei kahanda vähimalgi määralasutuse vastutust omatöö tulemuste eest.

Akrediteerimine annab tootjale-eksportöörile esiteks teabe usaldusväärsete laborite kohta, keda võib kasutada oma toodete (või hankematerjalide) katsetamiseks. Teiseks, võimaluse eksportida oma tooteid teistesse riikidesse ilma täiendavate katsetuste ja sertifitseerimisteta seal.

Riigile annab akrediteerimine teabe pädevate vastavushindamisasutuste kohta, keda võib volitada teatud toodetele elanike ja/või keskkonna kaitseks õigusaktidega kehtestatud kohustuslikele nõuetele vastavuse kontrollimiseks.

Akrediteeritud vastavushindamisasutuste võrgu olemasolu on üks riigi majanduskasvu eeldusi, soodustades ühtlasi riikidevaheliste majandusalaste vastastikuse tunnustamise lepete sõlmimist.