Allhanke tähtsus hakkab vähenema

Tänapäeval eksisteerivad paralleelselt suurfirmade majandus ning rahvuslik majandus. Manalateele läinud föderaalse Euroopa vastase, James Goldsmith?i järgi on nende huvid mitte ainult erinevad, vaid ka teineteisele vastukäivad.

Kui firmad viivad tootmise odavama tööjõuga riiki ja impordivad seal valmistatud toodangut, siis vähendavad nad töökohti kodus. Koduriigi kaubandusbilanss on negatiivne. Näiteks USA-le ei tähenda see tänu kapitaliturgude atraktiivsusele pankrotti. Vähemarenenud riigis võib selline areng lõppeda rahvusliku enesetapuga.

Riiklikud laenud, milles nähakse lahendust tekkinud raskustele, ei lahenda majanduslikke probleeme. Kuna laenamisel tuleb tasuda veel intressid, siis võib öelda, et paljuski elavad tänased võimupoliitikud tulevaste põlvede arvelt. Antud põhimõtete järgi elamine võib osutuda kahjulikuks ka investeeringu sihtriigile. Juhul, kui odavamate ressursikuludega piirkonnas tegutseva firma osaks jääb emafirma range kontrolli all ainult allhanke tegemine, siis võib välismaise otseinvesteeringu ja Trooja hobuse vahele panna võrdusmärgi. Suhtelise konkurentsieelise järgi mõjutab tööviljakust ja riigi elatustaset positiivselt see, kui konkreetne töö tehakse ära riigis, kus hinna ja kvaliteedi suhe on turul pakutavatest soodsaim. Kuna maailmas iseloomustab madalama tööjõukuluga piirkondi tagasihoidlik tehnoloogilise arengu tase, siis ei saa seal sooritatavad tööoperatsioonid olla keerulised. Seetõttu eelistavad arenenud maade firmad tegeleda pigem suuremat professionaalsust ja ulatuslikumaid kapitalimahutusi nõudvate töödega.

Vastupidiselt seistele arengutele kipub järjest rohkem kaubanduseksperte olema arvamusel, et vähemväärtuslikumate tööde tegemiseks ei pea kasutama vaesemate riikide abi. Juhul, kui suudetaks tõsta nõutava lõpptulemuseni jõudmiseks vajalike oskuste taset, siis peab suurenema tööprotsessi sooritamise efektiivsus. Kõigi eelduste kohaselt kahandab see allhanke, kui madala rentaabluse ja vähese oskusteabe vajadusega ettevõtmise osatähtsust. Hiilgavaks eeskujuks on siin tuntud spordijalatsite valmistaja New Balance (NB).

Võrreldes oma suurkonkurentide Nike ja Reebokiga on NB suutnud tuua suhteliselt suure osa oma tootmismahust tagasi USAsse. Seda on võimaldanud tehnoloogiliste uuenduste juurutamine Ameerika tehastes. USA majanduslanguse ja ulatuslike vallandamiste taustal väärib märkimist fakt, et NB on viimase 5 aasta jooksul pea kahekordistanud oma tööliste arvu. Paralleelselt sellega on võetud kasutusele uued koolitusprogrammid. Viimastest osavõtt on kõigile uutele töötajatele kohustuslik.

NB suudab nüüd oma Ameerika tehastes valmistada ühe sportsussi paari 24 minutiga. Võrreldes antud toiminguks kuluva paari-kolme tunniga Aasia riikides, tundub see kaunis uskumatu. Samas on teada, et NB USA töötajate madala efektiivsuse korral oleksid vastavad tööjõukulud praegusest kolm korda kõrgemad. Sageli on Aasias ning kolmanda maailma riikides tööjõud piisavalt odav, et seda niisama raisata. Samal ajal on arenenud riikides võimalik palgakulusid alandada ainult tehnoloogiliselt efektiivsemate lahenduste abil. Juhul, kui seda suudetakse teha, siis võimaldab tootmise odavamatesse riikidesse üleviimata jätmine reageerida operatiivselt turul toimuvatele muutustele. Eriti olulise koha omandavad muutliku majanduskonjunktuuri tingimustes kaubavarud ja nende optimeerimine.

Kui vaadata Eestit, siis tekitab küsimusi seos meie oma Nokia ning Eesti kui alltöövõtjaks olemise (saamise?) staatuse vahel (vt Igor Gräzin ?Eesti Nokia jääb unistuseks? ÄP 5.03.01). Made in Estonia sildiga ehitud ning ülemaailmselt tuntud kaubad ja teenused võivad jääda fantaasia valdkonda, kuid teistele allhanke tegijaks saamine sõltub meie äripartnerite kõrval siiski paljuski meist endist. Allhange ei tekita omatoodanguga võrreldavat lisandväärtust. Varem või hiljem osutub mööbli valmistamise asemel laudade lõikamine takistuseks kiirele ja jätkusuutlikule majanduskasvule.

Investeeringud oskusteabesse ja tootearendusse on ainus garantii, kuidas tulevikus vältida Elcoteqiga sarnaste juhtumite kordumist. Samal põhimõttel toimides saaks Baltika kasutada Hiinast planeeritud allhanke teenuse sisseostmise asemel rohkem siinset tööjõudu. Võimalikel vabandustel, nagu sõltuks näppude nobeduse suhteline odavus inimese nahavärvusest, puudub veenev alus. NB näide on selle parimaks tõestuseks!