Rootsi kohaneb Euroliiduga

1990. aastate algul oli Rootsi majandus sügavas kriisis ning kõrgetel maksudel tuginev heaoluühiskond näis olevat ummikusse jooksnud. Rahvahääletus viis napi võiduga Rootsi 1995. aastal koos Soome ja Austriaga Euroopa Liitu.

Järgnevate aastatega on aga Rootsi majandus läbi teinud hämmastavad muudatused ja saanud väga tugevaks. Sisemajanduse kogutoodang (SKT) on viimastel aastatel kasvanud stabiilselt ligi neli protsenti aastas. Eelarve, mille puudujääk moodustas 1993. aastal 12 protsenti SKTst, on nüüdseks viidud 3,5 protsendiga plussi, nagu ka maksebilanss. Samal ajal on inflatsioon Euroopa madalamaid ? 1,5 protsenti ? ja ka tööpuudus on viimase kümne aasta väikseim ehk 4 protsenti. Seda on aidanud saavutada Rootsi tõus uue majanduse rakendamisel Euroopa ja maailma esirinda. Infotehnoloogia on laialdaselt kasutusele võetud ka traditsioonilise majanduse ettevõtetes ning Rootsis on maailma ühed suuremad tootearenduskulud. Mobiiltelefone kasutab 70 protsenti ja internetti 50 protsenti rahvastikust.

Hiljuti 21 arenenud tööstusriigi struktuuripoliitikat hinnanud investeerimispank Lehman Brothers paigutab Rootsi kuuendale kohale, öeldes, et seal on väga hea ettevõtluskliima ja parim kasvupotentsiaal, kuid arenenud riikidest kõige kehvem tööturg, mida iseloomustavad jäigad palgad, kõrged maksud ja tähtajatu hüvitiste maksmine.

Majandusliku koostöö ja arengu organisatsiooni OECD andmeil on Rootsi arenenud riikide seas jätkuvalt suurimate maksudega maa. Selle andmeil moodustab Rootsi maksukoormus 52,1 protsenti SKTst, samal ajal kui OECD teiste riikide keskmine on 37 protsenti. Sotsiaaldemokraadist rahandusminister Bosse Ringholm möönab, et Rootsi peab jätkama konkurentsivõime parandamise huvides maksude vähendamist. Tänavu peaks tulumaks alanema 1,5 protsenti.

Paljud kriitikud, kes leiavad, et Rootsil seisavad kõrgete maksude, jäiga tööturu ja liigsuure avaliku sektori tõttu tõelised reformid veel ees, väidavad, et Rootsi majandus võlgneb edu eest tänu hoopis 1990. aastail nõrgana püsinud kroonile. Nende arvates on pikemas perspektiivis Rootsi võimalused muu Euroopaga võrreldes kesisemad, lisades, et euroraha tsooni mittekuulumine süvendab Rootsi probleeme veelgi.

Eurorahaga liitumine kujuneb Rootsile tõsiseks probleemiks, sest viimaste küsitluste kohaselt on euro vastu 62 protsenti ja poolt ainult 31 protsenti rootslastest. Ja ehkki sotsiaaldemokraadist peaminister Göran Persson on pärast pikka kõhklemist teinud avalikult eurotsooniga liitumist pooldava otsuse, on ta lükanud selles küsimuses rahvahääletuse korraldamise ebamäärasesse tulevikku. Ta loodab tuge saada brittide hääletusest, mis peaks toimuma enne. Ka üldine vastuseis euroliidule on naabrite taanlaste mõjul ning majandusolude paranedes rootslaste seas üha suurem, hõlmates umbes kolmandikku rahvastikust.

Samal ajal on ELi siseturg jõudnud avaldada Rootsile suurt ja soodsat mõju. Kasvanud konkurentsi mõjul on alanenud hinnad jaekaubanduses, näiteks toiduainete ja importautode hinnad, tunduvalt on suurenenud otsesed välisinvesteeringud ning turgude vabastamine on odavdanud elektri- ja telefoniteenuste hindu. ELi astudes taotles Rootsi alkohoolsete jookide sissetoomise piirangutele üleminekuaja, aga selle pikendamisele on Brüssel kindlalt vastu seisnud.

Selle aasta esimesel poolel on Rootsi ELi eesistujamaa. Kolme põhilise prioriteedina on ta nimetanud ELi laienemist, keskkonda ja tööhõivet. Hiljutisel ELi Stockholmi tippkohtumisel jäid need teemad tähtsamate varju, millest üks olulisemaid oli siseturu reformide kiirendamine. Aga selles osas läbimurret ei toimunud.

Rootsi peaminister Göran Persson on lubanud, et juunis peetaval Göteborgi tippkohtumisel esitatakse kandidaatriikidele konkreetsed laienemistähtajad, mida need on pikisilmi oodanud. Brüsselis väidavad pessimistid, et Rootsi petab iseennast, kui ta loodab oma eesistumisperioodil saavutada ELi laienemises läbimurde. Kriitikud ütlevad, et rootslased nagu britidki rõhuvad laienemisele üksnes seepärast nii tugevalt, et pidurdada ELi poliitilist integratsiooni. Rootslased ise naljatavad, et kui nemad euroskeptikutena EList välja astuvad, peab ju keegi asemele tulema.