Eesti kasvamine ja Soome

Viimasel ajal on Eesti ajakirjanduses vaieldud selle üle, kui kiire võiks olla Eesti majanduskasv. Kõige julgema prognoosiga esines rahandusminister Siim Kallas, kui ta lubas, et Eesti võiks kümmekonna aastaga majandusnäitajailt Soomele järele jõuda ja ette minna. Teoreetiliselt on see võimalik, tegelikult jäi ökonomisti mõtlemine siin poliitiku ambitsioonidele alla.

Kallase prognoosi esimene eeldus on see, et Eesti majandus peaks kasvama 10 aasta keskmisena igal aastal vähemalt 8%. Sellest aga ei piisa. Teine eeldus peab siis olema, et Soome majandus kukub sama pika perioodi jooksul igal aastal 8?9%. Sellist ränka langust põhjanaabritele küll ei sooviks ja see pole ka võimalik. Isegi kui Soomes oleks tõsine majanduskriis, võiks nende majandus ühe-kahe aasta jooksul sellisesse langusesse ka minna, aga see ei saa toimuda kümme aastat järjest.

Nii Soome selline majanduslangus kui Eesti säärane majanduskasv on raskesti usutav. Mullu kasvas majandus erinevate allikate põhjal 6,3?6,5%, aga see oli kasv peale langust ja vaid ühe aasta kasv, mitte pikema perioodi keskmine. Isegi selliste kasvunäitajate puhul muretseb Eesti Pank, et äkki kuumeneb majandus üle. Äripäeva äsjasel konverentsil ennustasid ka Hansapanga asjatundjad Eestile tänavuseks pigem madalamat kui kõrgemat kasvu.

Kahju küll, Eestis käibiva majandusmudeli raames pole mingit võimalust kümnekonna aastaga Soomele järele jõuda.

Eesti hinnatase on umbes pool Soome tasemest. Avalikud teenused on meil märksa odavamad kui Soomes. Eesti palgatase, isegi kui eksperthinnangute alusel püüda võtta arvesse ka ümbrikupalgad, on viiendik põhjanaabrite palgatasemest.

Selline suur hinna- ja palgatasemete vahe ei saa pikalt nii jääda. ELiga ühinemisel eeldatakse, et hinna- ja palgakonvergents kiireneb. Seejuures palgatase peaks Eestis tõusma kiiremini kui hinnatase. Selle tagajärjel peaksid ka Eesti-Soome ja Eesti-Rootsi bisness oma nägu muutma. Soome ja Rootsi firmad hakkavad rohkem arvestama sellega, et Eesti ostja muutub tasapisi ostujõulisemaks. Varem piisas Soome ärimeeste arvates ühest Stockmanni kaubamajast Tallinna kesklinnas. Nüüd on hakatud ehitama isegi Lasnamäele, kus on küll märksa vaesem rahvas. Seda vaesemat rahvast on aga nii massiliselt, et äri tasub end ikka ära.

Lugesin hiljuti uudist ühest Soome firmast, kes rajab kaubalogistika keskust Tallinna lähedale Jürile. See tähendab, et laieneb suurte Soome kaubakettide territoriaalne ekspansioon Eesti turule. Ei piirduta enam Tallinnaga, vaid teenustega püütakse katta kogu Eestit. Võib küsida, kuidas suudavad seda üle elada Eesti kaubandusfirmad? Võimalik, et see polegi enam probleem, sest enamik Eesti kaubandusfirmasid omavad juba Lääne partnerit või on tervikuna Lääne kapitali käes.

Soome ettevõtjad tunnevad end Eestis kui kodus. 1600 siin registreeritud firmat kuuluvad täielikult või osaliselt neile.

Eesti ettevõtjate suuremad projektid Soomes pole paraku õnnestunud, sh Tallinna kaubamaja projekt, millest palju loodeti. On ka üksikuid positiivseid näiteid (Standard suudab Soome natuke mööblit müüa). Põhiliselt on tegu allhankega, väga vähe suudetakse müüa lõpptoodangut. Eesti ettevõtjad lohutavad end sellega, et Soome tarbija usaldab vaid Skandinaavia kaupa. Ehk mõjutab olukorda ka see, et suur osa Soome või Rootsi kapitaliga siin loodud või ostetud firmasid koduturul ei turusta. Kas see on tava või juhus või riigi ja suurfirmade kokkulepe, on raske öelda.

Kui ettevõtjate osas kulgeb ühesuunaline maantee Soomest Eestisse, siis tööliste osas viib teine samasugune Eestist Soome. Aasta vanadel andmetel olid tööload Eestis töötamiseks 1400 soomlasel ja Soomes töötamiseks 11 000 eestlasel. Isegi kui me jätame kõrvale ?musta? ja ?halli? tööhõive, suhet 1:1O see ikkagi ei muuda. Midagi katastroofilist selles aga esialgu pole. Protsentuaalselt käib poolakaid Saksamaal rohkem tööl kui eestlasi Soomes.

Arvan, et kõik need ?maanteed? muutuvad varem või hiljem kahesuunaliseks. Sellele viitab ka haridussfääris toimuv. Üle 300 Eesti tudengi õpib Soomes ja pea sama palju Soome üliõpilasi Eestis. Sellega tunnustatakse, et siin on võimalik suhteliselt odavalt saada küllaltki kvaliteetset haridust.

Soome majandusmehed on viimasel ajal kirjutanud nn kasvukolmnurkade ideest, pida-des ühe sellise kolmnurgana silmas Soome -Peterburi-Eesti piirkonda. Teoreetiliselt on see päris hea idee, praktikas hõljub veel õhus, aga Euroliidu Põhjamõõtme koostöö raames võib isegi hakata vilja kandma. Hetkel näeks see välja nii: Soome ärimees ehitab Peterburi hotelli ja tellib Eestist sinna mööbli. Soome pool dikteerib hinnad ja võtab 30-40% vahelt, sest eestlased pole paljuski poliitilistel põhjustel võimelised Venemaaga enam otse kauplema. Usun, kui Eesti-Vene majandussuhted paranevad, sunnib see ka Soome ärimehi Eesti partnereid tõsisemalt võtma.

Mida annab Soome ärimeestele Eesti liitumine ELiga? Veel mõni aeg tagasi oli Skandinaavia ELi tuumikriikide silmis perifeerne piirkond, isoleeritud ja ülejäänud Euroopast suhteliselt omaette. Arvatakse, et nüüd on Põhjamaade isolatsioon mööda saamas. Seda kahel põhjusel, millest aasta tagasi kirjutas toonase Merita panga finantsideolooge Nils Lundgren. Esiteks, Öre-sundi sildade ehitamine üle väinade Rootsi ja Taani vahele, ja teiseks, Baltimaade ühinemine ELiga. Eesti astumisega ELi muutub tegelikult soodsas suunas ka Soome asend ses ühenduses.