Türgi valmistub suureks pauguks

Kui Türgi kriis detsembris lahvatas, seisis riik vastamisi nõrga eelarve ja väga suure võlakoormaga. Sellest ajast on riigi võlakohustused veelgi kasvanud.

Türgis on praegu tegemist mitme meetme koosmõjuga. Esiteks, vahetuskursi languse peatamiseks tõstis keskpank intressimäärasid. See suurendas eelarvedefitsiiti ja sundis riiki võtma uusi võlakohustusi. See võib tähendada majandusseisakut, erasektori laenud jäävad tagasi maksmata, mis suurendab halbade laenude hulka.

Lahendus peitub siin Türgi võlakoormuse vähendamises. Kuid ei G7, IMF ega Maailmapank ei hakka seda Türgi eest ära maksma. Võlakoormust saaks vähendada kahel moel: esiteks, suurenev inflatsioon koos devalvatsiooniga. Sellele järgnev rahapakkumise kasv sööks kogu võla ära. Ajaloos on sellist võtet juba kasutanud mitmed riigid, et vabaneda tohutu võlakoorma alt. Halb on see, et sellega kaasnevad sügavad sotsiaalsed raputused, nii nagu Euroopas 1920ndatel aastatel. Teiseks alternatiiviks oleks see, kui valitsus kannab võla ja pangadeposiidid maha, tehes külma nii kreeditoridele kui hoiustajatele. Poliitiliselt on see võimalus siiski väga ebatõenäoline.

Mida siis teeb Türgi valitsus praegu? Mitte midagi. Reaalsuse ignoreerimine on alati olnud lühinägelik poliitika. Viivitamisega saavutatakse ainult seda, et välisvõlg kasvab, majanduse reformimine lükkub edasi.

Türgi liigub finantskrahhi suunas, mis ähvardab tekitada tõsise poliitilise ja sotsiaalse kriisi. Analoogsete kriiside lahenduste mõju on ajalooliselt olnud väga vastikud. Türgi ühiskond on juba selline, et poleks ime kui varsti sõidaks keegi tankiga pealinna. Kuidas seda vältida? Restruktureerida võlad, langetada valusad otsused ja leppida olukorraga, et veel mõni aasta tuleb püksirihma pingutada.

Autor: Rudiger Dornbusch