Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Virtuaalbüroos inimkadusid polnud
Idüllilisele klantspildile tänavu jaanuaris eelnes aga kolm kuud rahutut aega ja vaidlusi, sest mängureegliks number üks sai juba enne kodubüroo projekti käivitumist kokkulepe, et kõik muutused arutatakse kogu meeskonnaga läbi ja ühiselt leitakse parimad lahendused. Tagantjärele vaadates osutus just see demokraatlik mängureegel saatuslikult õigeks, sest probleeme jagus kõikjale mujale ? vaid töökorraldus sujus laitmatult.
Teiseks reegliks sai pidev valmisolek muutusteks. Kui kasvõi üks lepe hakkas kiiva kiskuma, tuli uus lahendus leida käigupealt ja kogu 15-liikmeline toimetusemeeskond kohanes ümber.
Ükskõik, kus väljaspool Äripäeva kodubüroo projekt jutuks tuli, muretses ettevõtja uudse töökorraldusel puhul enim, et töötaja kodus mõnuledes igapäevaülesandeid ei unustaks ja kuidas saaks seda tagada. Töötajaga vesteldes aga ilmnes, et peljatakse bürokraatiamasina vahele jääda, sest oma tegemistest tuleb aru anda ehk varasemast rohkemgi.
Äripäeva kodubüroo projekti käivitamisel ei kartnud me hetkekski, et ajakirjanikud ära kaoksid. Küll aga tuli tublisti pead murda, kuidas korraldada töö nii, et ajakirjanik oleks alati kõigile kättesaadav ning ta ei peaks end oma tegemistest varasemast rohkem rääkides-kirjutades ahistatuna tundma. Olles kokku leppinud töökorralduse põhitõdedes, jagasime uuele süsteemile ülemineku nelja mõttelisse etappi. Tutvumisperioodil toimus nii gruppides kui ka eraviisiliselt suur valgustustöö eesmärgiga jõuda selleni, et igaüks on edaspidist õigesti mõistnud. Järgnes ?kuiv trenn?, mil kõik toimetajad olid küll büroos, kuid katsetasime uusi suhtlemisvahendeid ja arvuteid. Kolmandaks etapiks sai testinädal reaalsetes tingimustes ning käivitusperioodi lõpetas kaks proovikuud.
Ennustatult kujunes keerulisemaks testinädal reaalsetes tingimustes ja viimase proovikuu algus. Kui esimesel juhul tekkis segadusi uute ülesannetega harjumisel, siis hiljem tundus uus olukord juba nii tavaline, et ununesid näilised pisiasjad, igaühel erinevad, mis osale meeskonnast olid tööks väga olulised. Ladusaks kulgemiseks oli vaja kiiret tagasisidet ja nii tööandja kui töötaja poolset valmisolekut otsuseks, et mõnele inimesele ei hakka bürookeskkonnast eemal töötamine kunagi sobima ning tal tuleb vana juurde tagasi pöörduda.
Äripäeval õnneks nii karme otsuseid vastu ei tulnud võtta. Kuid eks iga potentsiaalne kodutöötaja sai katsetuste põhjal läbi mõelda, kas ta ikka on suurteks muutusteks valmis. Ja firma sai ka selguse, millistele töötajatele tasub tulevikus kodus töötamise võimalusi pakkuda.