Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Vaatemäng kitarride ja politseiga
ühes vaatuses, 1 tund ja 15 minutit Info ja piletite tellimine: 645 0959 ja 630 7272 või
[email protected]Austraaliast kaasa toodud näidendi uuslavastus ?Kivid? VAT Teatri esituses haarab kaasa õige mitmel moel: kõigepealt pani vaatama ja nautima näitlejaid.
Tõnu Oja koos Tanel Saare ja Mart Sooga moodustavad veenva, vaheldumisi lugu ja tükki vedava trio, kus tihe ansamblimäng vahetub soolodega, inimhääl kitarrihelidega. Tund, mis kolmele noorele mehele laval on antud, kasutatakse maksimaalselt ära ? tegelased liiguvad nii füüsiliselt kui vaimselt ajas ja ruumis, vahetavad rolle, mõtlevad, improviseerivad, markeerivad. Mängivad ja mõjuvad.
Seejärel haarab vaataja kaasa lugu ise, selle kulg ja kulminatsioonid ? paar tegusat õhtutundi kahe tavalise, ehkki mitte-just-paipoisi elust.
Ning lõpuks sunnitakse Sind kohe ja kohapeal otsustama: süüdi või mitte süüdi. Kohut mõistma poiste üle, kes võisid olla kunagi Sa ise, võib olla Su vend, Su poeg, Su sõber, Su kaaslane.
Muidugi ei otsusta Sina ? tegelikult on otsus näidendisse sisse kirjutatud. Kuid saalis istudes Sa seda ei tea ja nagu esimesed etendused on näidanud ? parem ongi, seda adekvaatsemalt ja ehedamalt Sa reageerid.
Tegelikult lahkusin ma teatrist läbi raputatult, süüme- ja muremõtetega ? ühelt poolt mõistes kohut oma langetatud otsuse pärast, teiselt poolt aga tajudes nähtud loo mõtlema panevat ja parandamatult fataalset positiivset (?) lõppu.
Tund ja veerand teatrisaalis ei ole teab-mis-pikk-aeg. Jõuad istuda ja ei jõua tüdida. Jõuad ehk ka oma poja või kaaslase pilgu tabada ning tajuda, kui tore, et see kõik on vaid teater ja et meil on tegelikult kõik hästi. Ning ehk siiski küsida: mis Sul õigupoolest täna õhtul plaanis on...