Ravi algab seadustest

Viimaste aastate probleemiderägastikus on tervishoiusüsteem püsinud suuresti arstide, õdede ja meditsiinijuhtide heade kutseoskuste najal, nende südamesoojusel ja soovil inimest hädas aidata. Nende töö on imetlust ja tänu väärt. Ent ainult nõnda ei saa see kesta. Et meedikud teisi tervendades ise oma tervisest ilma ei jääks, peab süsteem nende püüdlusi toetama.

Praeguste muudatuste eesmärk on paremini kaitsta patsiendi huvisid ja kahandada ravijärjekordi, võimaldada arstidele ja õdedele suuremat palka ning kulutada tervishoiuraha arukalt, mitte kilplaste kombel. Sihid on nõnda selged, et vaevalt tahaks keegi neile vastu vaielda. Küll aga aetakse ajast ja arust süsteemi vead pahatihti ümberkorralduste kaela, unustatakse varasemad tegematajätmised.

On rida põhjusi, miks tervishoiumaastik umbe kasvas ajal, kui paljudel teistel aladel mindi kiiresti edasi. Vastandlikud huvid olid puntras nagu Gordioni sõlm, seega oli lihtsam lahendusi aina edasi lükata ? eriti, kui valitsusel polnud poliitiliselt tugevat kandepinda.

Nii või teisiti, anno Domini 1999 toetasid tervishoiuraamistikku tükati pudedad talad: tervishoiuministri või koguni Eesti NSV (!) tervishoiuministri käskkirjaga oli reguleeritud tegevuslubade andmine, teenuste taseme hindamine, tervishoiutöötajate atesteerimine? Haigekassa oli loodud mitte seaduse, vaid ministri määruse alusel ja selle juriidiline staatus oli miski riigiasutuse ja avalik-õigusliku isiku hübriid. Eestis polnud tehtud uuringutki meie tervishoiu vajaduste kohta ega teadmisi, kas haiglate infrastruktuur neile üldse vastab. Siit ka kaootilised investeeringud ja ?võidurelvastumine? ? et osutada abivajajatele kallimaid teenuseid.

Neli miljardit krooni ületav ravikindlustusraha, osa riigieelarvest, kinnitati aasta aasta järel asjasse süvenemata ? sest arsti juures sai ju käia!

Minu kindel veendumus on, et süsteemile loovad aluse seadused, nendega antud õigused ja kohustused.

Esimesena töötati välja haigekassa seadus, mis tegi tast iseseisva ja avalik-õigusliku institutsiooni. Ehk on paslik meelde tuletada, et seda ei juhi juhatuse esinaine Maris Jesse üksinda ega ka koos kolme juhatuse liikmega. Põhjapanevad otsused langetab haigekassa nõukogu, kus on võrdselt esindatud kolme osapoole ? ravikindlustatute, maksumaksjate ja riigi ? huvid. Nõukogu on tööle tubli hoo sisse saanud.

Et selle aasta ravikindlustuslepingute sõlmimisel ilmnesid esimesed vastuolud, on igati loomulik asjakäik. On ju nüüd selgelt olemas kaks partnerit, kes lepingu sõlmivad: üks esindab ravikindlustatute, teine teenusepakkujate huve. Need tuleb tasakaalu viia. Iseloomulik on maksumaksjate esindaja Enn Veskimäe mõttekäik haigekassa nõukogu istungil: kui mõni raviasutus ei ole nõus haigekassaga lepingut sõlmima, küllap suudame siis mujalt leida selle teenuse pakkuja. Ehk tundub mõte esmapilgul harjumatu, isegi julm ? oli ju aastaid teenust tellitud sisuliselt iseendalt.

Läinud kolmapäeval võttis riigikogu vastu tervishoiukorralduse seaduse. Õnneks jätkus rahvaesindajatel närvi tundlikku probleemistikku süüvida, kuigi ravikindlustusraha keerutamisele orienteeritud teenusepakkujad võitlesid lõpuni. Nüüd on seadusesse raiutud nii arstiabi saaja kui andja põhiõigused ja -kohustused ning alusmõisted selgelt piiritletud.

Valmimas on ravikindlustuse seadus, mille kandvaid ideid pidasime vajalikuks tutvustada juba siis, kui eelnõu läks kooskõlastusringile. Arutelu saigi tavapärasest laiem ning peagi teavitame üldsust selle tulemustest. Põhisuunad töötas välja juba valitsuse sotsiaalreformi komisjon ? kindlustusprintsiibi tugevdamine ja vahendite suurendamine raviteenustele. Valikud on ju lihtsad: kas oodata haiguse ägenemist plaanilise ravi järjekorras või saada raha esimesest haiguspäevast peale; kas maksta juurde raviandja äranägemise järgi või seadustada kes, mis juhtudel ja kui palju tohib patsiendilt raha küsida.

Valmiv patsiendiseadus püüab leida tasakaalu arsti ja patsiendi tundlikes suhetes. Aasta lõpuks peab paberile saama ka tervishoiu edasise rahastamise kondikava.

Kui põhi on tugev, saavad meedikudki paremini meie tervisele keskenduda ja nii süsteemi kui iga abivajaja ravi on tõhusam.