Ehitusseaduse puudused

Eesti riigi juhtimist võib tasakaalustatuks pidada. Kui üks ministeerium hakkab otsima võimalusi oma tegevust otstarbekamaks korraldada, siis asub teine ministeerium koheselt välja mõtlema uusi seadusi ja määrusi, mis bürokraatide armee jõudsat kasvu mingil viisil ei ohustaks.

Ehitusala otstarbekama korralduse nimel pole vaja hakata usinasti välja mõtlema uusi piiranguid ja nõudeid. Mõne praeguses seaduses oleva mõttetu nõude tühistamine oleks ilmselt palju targem.

Vabariigi valitsuse määruses nr 182 (Ehitamise dokumenteerimise nõuded) on öeldud, et ?projekteerijad määravad enda koostatud projektis ehitise olulisemad kohad ja etapid, mida ehitusjärelevalve peab tingimata üle vaatama ja ülevaatuse tulemused dokumenteerima.? Seda sätet lugedes on ametnikele jäänud mulje, et projekteerija ei või olla omaniku järelevalvaja. Kuna tänaseid hooneid pole võimalik enam ühe inseneriala esindajal projekteerida, siis pole ka võimalik, et üks isik saaks mõistlikku omanikujärelevalvet teha.

Eelöeldust tulenevalt oleks palju otstarbekam sätestada, et kõigi valdkondade projekteerijad peavad tegema autorijärelevalvet ulatuses, mis tagab nende poolt projekteeritu ehitamise ehitusloal. Kui iga projekteerija on kohustatud oma valdkonnas tegema piisavas ulatuses autorijärelevalvet, siis eraldi omanikujärelevalve tegijat pole enam vaja.

Projekteerijatel saab olema tänasest parem tagasiside nende poolt projekteeritud tööde puuduste ja õnnestumistega ning projekteerijal pole enam võimalik oma vigade puhul ehitajat või tellijat süüdistada.

Igal ehitatava hoone ja või rajatise omanikul peaks olema õigus otsustada, millise kvaliteediga ehitist ta soovib, va üldisuse heaolu ja eluohutust tagavad aspektid, mille osas peab omanik täitma ametkondlikke ettekirjutusi. Miks siis peaks riik olema huvitatud erasektori ehitiste puhul näiteks sellest, kas torustike veepidavust kontrollitakse või ei kontrollita enne nende kinni ehitamist? Millal ja kuidas tellija palgatud projekteerija kontrollib tööosasid, mis üldsusele mingit ohtu ei kujuta, ei peaks olema kõike teadva ?suure venna? mure.

Üks projekteerijaist kindlasti peab koostama asendi plaani, millel on näidatud krundi piirid ja ehitise asukoht krundi piiride suhtes. Nende looduses tähistamise õigsus on tagatud vaid siis, kui selle tegemiseks palgatakse tegevusloaga maamõõtja. ?Ehitamise dokumenteerimise nõuete? kohaselt peab omanik hoone asukoha looduses tähistamise tellima ja need piiride tähised ehitajale üle andma. Miks on riigil vaja takistada maamõõtja palkamise kohustuse ehitajale delegeerimist?

Kui projekteerijad määratlevad nende poolt valmistatud tööjoonistel ja töökirjeldustes piisava selguse ja ulatusega ehitaja kohustused ning kontrollivad oma valdkonna tööd kõigis olulistes etappides, edastavad avastatud puudused elektrooniliselt kohe pärast avastamist ehitajale, siis kaob vajadus tööpaiga päeviku pidamiseks ja selle täitedokumendina kohalikule omavalitsusele esitamiseks. Praegu tuleb päevikusse igapäevaseid sissekandeid teha. Kontrollimaks, et seda nõuet ei eirata, tuleks palgata mitusada inspektorit.

Riik ei peaks sätestama nõudeid, mille täitmist pole majanduslikult võimalik kontrollida. Kui elukutselise inseneri poolt projekteeritud ja tema poolt ehitamise käigus pisteliselt kontrollitud kandekonstruktsioon peaks projekteerimise vigade tõttu õnnetuse põhjustama, siis on küll täiesti ükskõik, kas vea autor avastatakse tööpaiga päeviku sissekannete varal või purunenud osade vaatluse alusel.

Maksumaksjate raha arutu kasutamise üheks näiteks on hooneregistri ja inventariseerimisbüroode olemasolu. Kinnisvara müümise-ostmise võimaldamiseks on vaja krundi ja sellel oleva hoone kinnistusraamatus registreerimine. Seniks kuni kõik krundid pole kinnitusraamatusse kantud võib hooneregister ennast tõesti õigustada.

Kinnistusraamatu sissekanded vundamendi välismõõtude ja korruste arvuga tähistusega või korteriomandi piirdeseinte plaaniga on kõik, mida riik peab tegema võimaldamaks inimestel kinnistuid osta ja müüa. Igasugune muu registreerimine ja inventariseerimine on totalitaarse süsteemi pärand, millest tuleks kiiresti vabaneda. Isegi kinnisvara maksude määratlemiseks on täiesti piisav, kui makse määraval omavalitsusel on kinnistusraamatu sissekannete näol teada hoone pindala ja korruste arv.

Eelpool vaadeldut tuleb võtta kui praeguse ehitusseaduse puuduste näiteid. Innukas ?suur vend? ei peaks oma pead vaevama sellega, kuidas praeguseid puudusi uute puudustega asendada ja täiendada.

Ehitusettevõtjail ja projekteerijail on piisavalt teadmisi ja kogemusi ehitustegevuse omavaheliste kokkulepete näol korraldamiseks. Praktilise töö tegemine jäägu ikkagi nendele, kelle eesmärk pole ametnike armee suurendamine ja kes on suutnud unustada, et Eesti Vabariigis pole vaja rakendada totalitaarsele süsteemile omast korda.