Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Parvlaevaühendus Eesti riigi moodi
On olemas Eesti riik, mille lahutamatuks osaks on saared, sealhulgas Hiiumaa ja Saaremaa. Põhiseaduse järgi, mille funktsioneerimise peab tagama riik, laieneb liikumisvabadus ka saareelanikele. Riigi ülesannete hulka kuulub ka parvlaevateenuse tagamine saareelanikele ning turistidele. Kui riik ostab seda teenust erafirmalt, peavad kahepoolselt olema paigas ka teenuse osutamise tingimused. Tegelikkuses on parvlaevaühenduse tagamine taandunud iga-aastaseks kemplemiseks dotatsioonide üle. Kuna riigil on raha vähe, siis üleveohinnad tõusevad, reise jääb vähemaks. Valitsus leiab aga, et teenust saaks pakkuda odavamalt, firma võiks kulusid kokku tõmmata.
Saaremaa Laevakompaniis on käinud kontrolle PricewaterhouseCoopersist KAPOni välja, mingeid lepingutingimuste rikkumisi leitud pole. Pinged on aga endiselt õhus. Samas venib suuremate praamide ohutu liiklemise tagamiseks mais alanud Heltermaa-Rohuküla laevatee süvendamine teadmata põhjustel. Liinil on moraalselt vananenud praamid, kaasaegsemad teenivad Saaremaa Laevakompaniile rendituluna miljoneid aga Fääri saartel, et katta Heltermaa-Rohuküla liini kahjumit. Ja probleemi lahendamise vastutust ei taha võtta ei ministeerium, Veeteede Amet, ega maavalitsus riigi käepikendusena maakonnas. Kannatab reisija, kes valab pahameele halva teenuse eest välja liinioperaatorile. Selgust on vaja kõigil osapooltel.
Teel Euroopasse oleks riigil ammu aeg parvlaevaühenduse korraldamise osas õppust võtta hästi funktsioneeriva regionaalpoliitikaga EL riikidelt, mitte ise jalgratast leiutada. Hiidlased hääletaks ilmselt rõõmuga Euroopa Liitu astumise poolt, kui neile tagataks ühenduse pidamine mandriga sarnaselt Euroopa riikidega.
Autor: Mare Ellen