Töötan kaksteist tundi päevas

Tagantjärele on Virkebaul hea meel, et ta tookord alla ei andnud ja oma ametist ei loobunud. Nüüd naudib ta täiel rinnal oma 12tunniseid tööpäevi Kreenholmis ja unistab sellest, et jõuaks õhtuse ?Aktuaalse kaamera? ajaks töölt koju.

Ma olen seal igal nädalal minimaalselt kolm päeva, kui ma ei pea reisima Euroopasse või USAsse. Ma olen võtnud endale eesmärgiks, et ma käin kõik suuremad ostjad üks kord aastas läbi.

Kui ma tulen tagasi tulemustega, siis pole häda midagi, aga kui mingit tulemust ei saa, siis on küll nagu mahavisatud aeg. Või kui näiteks planeerida enda arvates väga oskuslikult viie päevaga käia USAs läbi seitse osariiki ning kui esimeses lennufirmas lende ei toimu, siis on kogu see fantastiline plaan vastu taevast. Võib kõrvad longus koju tagasi minna. Näiteks olen lennujaamas oodanud 16 tundi. Siis oleme katsunud oma kohtumisi ja graafikuid muuta vastavalt võimalustele, aga see tekitab alati nii suurt närvipinget ja mõjub ka pärast kõikidele kohtumistele.

Praegu küll mingit märki pole, et peaks sellise elu ära lõpetama. Näiteks meie nõukogu esimees on 68aastane ja ma ei näe ka temas ühtegi väsimise märki. Kui ma vaatan paljusid meie Ameerika äripartnereid, siis ma näen, et need mehed ei saa üldse ilma tööta elada. Ma arvan, et tervisele mõjuks rängalt, kui homme muuta sellist elu ja käiks kaheksast viieni tööl.

Mulle meeldib töötada üheksast üheksani, aga tihtipeale läheb pikemaks. Tervisele see ei hakka, kui palju ringi käia, sest meie territoorium on üle kuuekümne hektari. Kui näha, kuidas kõik ilusasti töötab, siis võib tunda ainult rõõmu. Ka kuuetunnine tööpäev võib ära väsitada, kui tuleb järjest negatiivseid emotsioone. Positiivsetest emotsioonidest saab ainult indu, see on nagu narkootikum.

Selleks on nädalavahetus. Mul on selline tunne, et esmaspäeval on nagu minek masinasse, kust saab välja reede õhtul. Mul on aastaid olnud unistus näha pühapäeva hommikul hommikutelevisiooni. Ma ei ole veel näinud. Teine unistus on selline, et ma saaks Narvas oma tööpäeva nii ära lõpetada, et ma jõuaks oma korterisse ?Aktuaalse kaamera? alguseks. Seda juhtub üle nädala.

Pärast seda, kui ta sellise artikli kirjutas, saatsin ma talle personaalse kutse ja vestlesin temaga väga pikalt. Me veetsime Narvas terve pika päeva ja ta vabandas mu ees. Mina ei suutnudki aru saada, miks ta sellise artikli kirjutas. Kas ta tahtis saada kohalike ametiühingutegelaste poolehoidu või midagi sellist.

Teine pool on see, et Kreenholm on suurem kui mõni väiksem Eesti linn. Kui me Kreenholmi üle võtsime, siis polnud sinna juba aastaid sentigi investeeritud ja peaaegu iga aasta oleme püüdnud maksimaalselt neid hooneid korda teha, aga ka nelja-viie aasta pärast on veel kohti, kuhu me pole jõudnud.

Ma viisin ta töölissööklasse sööma ja kui ta nägi neid hindasid, siis ta küsis, et mis valuutas need on? Ta ei uskunud, et nii odav on.

Kui me 1995. aasta talvel alustasime, siis oli see praktiliselt minu esimene visiit Narva ja hiljem olen ma leidnud, et kui ma oleks seda tehast ja selle näitajaid varem näinud, siis ma ei oleks seda pakkumist kunagi vastu võtnud. Vahel on hea selline riskantne samm ja mõtlematu otsus.

Igas riigis on nii ausaid inimesi kui ka sulisid, aga Narva on muutunud kogu aeg positiivsemaks, sest kuritegevus on tunduvalt vähenenud. Kui esimesel aastal mõtlesin ma iga päev äraminekule, siis 1996. aastast on Narva võrreldav iga teise Eesti linnaga. Vaid keel on teine, mida räägitakse.

Peavalu valmistab uute juhtide ja müügiinimeste leidmine. Me soovime, et neil oleks vähemalt keskastme juhi praktika ja Narvas peavad nad rääkima vähemalt kolme kohalikku keelt. Kuna meil on ka välisriikides oma müügiorganisatsioonid, kuhu on vaja uusi inimesi ja nende uute inimeste leidmine on ääretult raske. See on tõeline peavalu ja mida kaugemalt , seda raskem.

Me oleme kuulutanud kohalikes Ida-Virumaa lehtedes ja iga kuulutuse peale tuleb kuni kaks avaldust, mis näitab, et tegelikult on tootmisjuhtide põud.

Poliitikast tahan ma eemale hoida, sest see tundub nii jube olevat, kui sinu tulevik ei sõltu tööst. Eestimaal ei oskagi enam midagi tahta, aga selle meeletu suure firmaga on veel hirmus palju huvitavat aega ees. Kunagi tehti mulle selline poolenisti pakkumine minna Lõuna-Ameerikasse ühte suurt tekstiiliettevõtet juhtima.

Mulle on pakutud paari ettevõtte juhtimist ja kuna ma ei ole tahtnud Kreenholmist ära minna, siis ma olen alati küsinud miljon dollarit. Ükski pakkuja pole tagasi tulnud, nii et järelikult olen ma kõvasti üle küsinud. Ma arvan, et mul on vedanud, et ma olen saanud töötada nii huvitavas ettevõttes kui Kreenholm. Hiljuti käisid meil külas Kreenholmi asutajate järeltulijad Bremenist ja nende tänu oli päris hea kuulda, kuidas me asja edasi viime.

Autor: Liina Vahemets