Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kui suur on käendaja vastutus, kes käendas pangalaenu oma palga alusel?
Et käenduse andmine on riskantne toiming, mõistis juba Tõnisson Joosep Tootsile käemeheks hakates. Head sõpra võiks siiski aidata, sest laenu käendamisega kaasnevat riski varandusest ilma jääda saab vähendada.
Sageli mõeldakse, et kui käendajaid on mitu ja laenuvõtja laenu maksta ei jõua, siis kuulub võlasumma käendajate vahel jagamisele või vastutatakse üksnes laenusumma või oma palga ulatuses. Tegelikkuses on see võlausaldaja otsustada, kes võib kogu sissenõude pöörata ühe käendaja vastu, kusjuures krediidiasutus nõuab üldjuhul välja ka tasumata intressi ning viivised. Sissenõude katteks võib minna kogu käendaja vara ja pärast ühisvara jagamist ka osa abielu jooksul soetatud varast. Kasulik on vastutus laenu põhisumma osas käenduslepingus fikseerida. Muidu võib laenuvõtja käendaja teadmata võlasummat lisalaenu või uue laenuga suurendada.
Kui laenajal tekib makseraskusi, peab käendaja olema valmis laenulepingu täitmise ülevõtmiseks, mistõttu ei tohiks mingil juhul käendada laenukohustust, mille puhul on juba ette näha, et selle täitmine ei ole käendajale jõukohane.
Majanduslikult kasulikum on sõbra võlg ikkagi korraga ära maksta, kuna võlausaldaja on sellise ettepaneku peale varmas võlasummat vähendama.
Autor: Ingo Põder