Emotsioonivabalt maksukoormusest Eestis

Vähemalt arenenud maailmas on inimesed tasakaalustatud ja stabiilse ühiskonna väärtustest aru saanud ning selle perioodiline finantseerimine maksude abil ei tekita seetõttu erilisi probleeme. Kui palju tasakaal ja stabiilsus maksma läheb, on igas konkreetses ühiskonnas valitsevate väärtushinnangute, traditsioonide ja poliitilise valiku küsimus.

Kui Eestis hakatakse väitlema maksukoormuse suuruse või väiksuse üle, jõutakse harilikult äärmustesse.

Maksukoormuse tõus tähendab ühtede meelest tagasilööki konkurentsivõimele. Kohe tuuakse näitena Rootsi, kus üldine maksukoormus SKTst oluliselt suurem kui Eestis, ja väidetakse, et Eesti ettevõtlikud inimesed siirduvad maksude suurenemise korral Monacosse või mõnda teise maksuparadiisi. Maksukoormuse langus näitab aga teiste arvates riigi kuritegelikku hoolimatust oma funktsioonide täitmise vastu.

Tõde on kusagil vahepeal. Maksude suurendamist Rootsi tasemele pole vist kellelgi plaanis. Samas olen veendunud, et maksukoormuse edasine langus seab ohtu riigi ja kohaliku omavalitsuse võime täita talle seadusega pandud kohustusi. Kokkuhoid on kena asi, aga kusagil on piir. On asju, näiteks turvalisus, haridus ja keskkond, mille arvel lõputult kokku hoida ei saa. Varem või hiljem tuleb tagasilöök, mille heastamine maksab kokkuhoiust mitmeid kordi rohkem.

Ma ei saa päris hästi aru mõningate arvamusliidrite pahameelest seoses kavandatava töötuskindlustuse ja kogumispensioniga. Need paljudes riikides täiesti elementaarsed meetmed suurendavad ühiskonnaliikmete turvatunnet ja toodavad sealtkaudu stabiilsust. Ühtlasi sunnivad need igaüht meist mõtlema nii ümbrikupalga saamisega seotud karidele kui ka aktiivselt hoolitsema oma tuleviku eest.

Maksude kogumise osas on Eesti riigil veel päris palju reserve ning maksude tõstmise asemel võiks pigem olemasolevad ressursid maksimaalselt ära kasutada. Ses suhtes tundub mulle sümpaatne ettepanek tulude avalikustamise kohta. Miinimumpalgast uhket lossi ehitav tegelane peaks äratama nii kaaskodanike kui ka maksupolitsei tähelepanu: see on üks valik ?varastan-ei varasta?.

Ausalt öeldes pole mul erilist usku, et riigikogu praeguse koosseisu juures astmelise tulumaksu idee toetamist leiaks. Ja seda mitte põhjusel, et valimiskampaanias astmelist tulumaksu lubanud poliitikutel napib oma lubaduse teostamiseks hääli. Korduvatest ettepanekutest maksustada kõrged parlamendipensionid pole ju siiani asja saanud. Paljude astmelise tulumaksu propagandistide visa võitlus oma privileegide säilimise eest viib mõtteni, et suurema maksumääraga sissetulekupiiri hakataks kehtestama ülalpool riigikogu liikme palga taset. Eesti tingimustes hägustab see aga astmelise tulumaksu mõtte, kuivõrd populismist ei piisa solidaarsuse ning maksutulude suurendamiseks.

Paari tuhande kõrgepalgalise pärast pole mõtet maksusüsteemi pea peale pöörata. Mida tegelikult vajame, on madalamapalgaliste maksukoormuse alandamine. Tulumaksuvaba miinimumi kergitamise näol on seda järjekindlalt tehtud.

Enne uute maksude sisseviimist, olemasolevate tõstmist või diferentseerimist tuleb maksumaksjaid igal juhul teavitada ja veenda nende muutuste vajalikkuses. Kellelegi ei meeldi vähem raha saada. Kuid maksud moodustavad süsteemi, milles valimiseelsed hõiked ühe madaldamisest või kaotamisest tuleb kompenseerida mõne teise maksuga. Ses suhtes tuleks enda ja teiste suhtes aus olla.

Autor: Andres Tarand