Sibullilled rikastavad aia üldpilti

Hoopis vähem tuntud on preeriaküünlad (Camassia sp.), koerahambad (Erytronium sp.), linnupiimad (Ornithogalum sp.). Kõigi sibullillede üleslugemine läheks lootusetult pikale. Nendestki toredatest nimedest võib järeldada, et aednikud armastavad sibullilli.

Suur osa sibullilli õitseb suve esimesel poolel. Suve teisel poolel nad puhkavad ? soojas mullas koguvad sibulad ja mugulad jõudu talve üleelamiseks. Puhkeperiood ongi kõige parem aeg sibullillede ülesvõtmiseks, jagamiseks ja ümberistutamiseks. Parim aeg sibulate ja mugulate tagasiistutamiseks on august ja september. Selleks ajaks on poodidesse müügile jõudnud ka pakid kenasti puhastatud ja sorteeritud sügisel istutatavate sibulatega. Sügise hakul mulda istutatud sibulad jõuavad enne talve tulekut juurduda ja on kevadel valmis avama oma kauneid õisi.

Mõned sibullilled on sedavõrd õrnad, et nad mullas talve üle ei ela. Seetõttu tuleb nad sügisel üles võtta, talveks sahvrisse hoiule panna ning alles kevadel tagasi mulda istutada. Sellisteks õrnukesteks on näiteks mugulbegooniad, jorjenid, aedgladioolid, aga ka neljatine jänesekapsas (Oxalis tetraphylla) ning valkjas hiidhüatsint, mida üsna sageli müügilettidel näha võib.

Enne poodi minekut tuleb üle vaadata koht, kuhu soovite sibulad istutada. Hindamisel peab arvestama, kas koht on päikseline või varjuline. Kas muld on niiske ja viljakas või hoopis kuiv ja liivane.

Võimalik valik kitseneb oluliselt, kui soovite sibullilledega elavdada muru, soisevõitu tiigikallast või verandat kaunistavaid lillekaste. Enamasti vajavad sibullilled päikest. Varjulisemas kohas kasvavad võsaülased, harilik lumikelluke, longus ebahüatsint, aarumid, märtsikellukesed jt. Murusse istutatakse nartsisse, mis kannatavad ka niiskemat kasvukohta. Soisemas kohas on nõus kasvama näiteks kirju püvilill (Fritillaria meleagris) ning kämpferi iiris (Iris ensata).

Ka naabruses paiknevad taimed tuleb täpsemalt üle vaadata. Õitsvate õuna-, ploomi- ja kirsipuude valevusele lisavad veelgi helki valgeõielised sibullilled. Karge ja värske kombinatsiooni saame, kui valgete naabrite lähedusse paigutada kirgassiniste õitega sillasid, kobarhüatsinte (Muscari sp.) või kirgaslilli (Chionodoxa sp.). Päikeseliselt kuldkollase laigu saame tekitada kollaseõieliste krookusesortide või kollaste nartsissidega.

Solistiks aiataimede orkestrisse sobivad kõrgekasvulised ja elegantsed harilikud püvililled, mida austavalt ka keisrikrooniks kutsutakse. Samaväärselt pilkupüüdvad on liiliad.

Kevadel õitsevate sibullillede headeks naabriteks võiks olla ka nn laiskurid, mis talveund tõsiselt võtavad ja väga hilja lehte lähevad. Nad ei sega sibullillede õilmitsemist kevadel ja katavad suve edenedes puhkeperioodi jõudnud sibullillede poolt hüljatud koha. Näiteks kulub hostadel (Hosta sp.) tükk aega, et oma suured lehed korralikult lahti rullida. Soorohi ?Chameleon? tuleb sedavõrd hilja üles, et varaste sibullillede pealsed on selleks ajaks juba koristatud.

Suve teise poole hinnatud õitsejad astilbed on samuti hilised startijad. Lumeni õitsevate põõsasmaranategi ümbrust saab kevadel sibullillede abil ilmestada. Praegu väga kauni valge-roosa leherüüga uhkeldav saarvahtra (Acer negundo) sort ?Flamingo? on kevadel üsnagi tagasihoidlik.

Ostu planeerimisel tasuks arvestada, et üks sibul ei anna üldjuhul oodatult pilkupüüdvat õielaiku. Seetõttu ongi sibulad sagedasti pakitud 5?20 kaupa kottidesse.

Ühekaupa läbisegi istutatud erinevad sibullilled moodustavad tõelise Tootsi peenra ja ei kaunista aeda. Loomulikult on sellelgi reeglil erandeid. Üks jorjen annab olenevalt sordist pea inimesekõrguse paljude õitega puhmiku. Paarikümne jorjeni paigutamine väikesesse aeda kujuneks tõeliseks kunsttükiks.

Autor: Jüri Annist