Uued sõbrad

Viive Aasma 27. august 2001, 00:00

Huvitav, et Eesti senist edu euroläbirääkimistel võrreldes teiste kandidaatriikidega on peetud just hea lobitöö tulemuseks. Räägitakse, et sõnaahtrad soomlased õppisid suhtlema siis, kui said pihku oma Nokia. Eestlased hakkasid lobistidena hiilgama seepärast, et lõunanaabritele oli vaja ära teha. Paistab, et kõik on vaid motivatsiooni küsimus.

Efektne lobby on paraku üks parim vahend, millega väikeriik suudab ELis oma seisukohti esitada ja kaitsta. Efektiivne lobist peaks olema väga hea veenmisoskusega ja ta peaks valdama argumente. Kui seni on eestimaise lobisti väärtuslikeks omadusteks olnud isiklike sõbralike suhete rohkus otsustustasandiga, mõjukas positsioon kohalikus (majandus)ühiskonnas ning kunagised nüüdsele otsustajale osutatud teened kui kauplemist siluv tegur, siis eduka eurolobisti omadused peaksid olema pisut teistsugused. Headeks eeldusteks on inglise ja prantsuse keele oskus, teiste kultuuride ja mõttelaadide tundmine, orienteerumine ELi institutsioonides, vajalike liitlaste leidmise mõttes ka teiste riikide, organisatsioonide, parteide ja huvigruppide tundmine.

Pika sammuga Euroopa poole astudes on eestlastel üha enam vaja teadmisi ELi seadustest, sellealast koolitust. Võimalikke ohte mitte teades ei saa neid ka ennetada. Peale riigiametnike on läbirääkimisprotsessi üha enam kaasatud ka suuremaid huvigruppe, sest liitumine puudutab ju kogu ühiskonda. Tark tippjuht hangib juba praegu ise aktiivselt teadmisi oma valdkonna seaduste ja normide kohta eurokontekstis. Nii ei tule kõikvõimalikud kvaliteedinõuded, standardid või süüdistused euroreeglite rikkumises hiljem üllatusena.

Eestis ei ole ehk piisavalt suuri huvigruppe, et finantseerida oma lobimeeste saatmist otse Brüsselisse. Õnneks on ELi juures esindused pea kõigil suurematel tootmisvaldkondadel ja firmadel. Paljude Eesti välisomanikele kuuluvate suurfirmade huvid on seega nende Brüsseli esinduste kaudu kaetud. Kui Eesti hakkabki mõnes olulisemas sektoris (nt transiit ja transport) aktiivselt otse lobby tegema, siis väiksemate huvigruppide jaoks jääb peamiselt kaks strateegiat. Esiteks: leida oma huvidele väljund tihedama koostöö kaudu kohaliku valitsusega. Teiseks: koonduda liitudesse, sest suuremas kontekstis pole üksik ettevõte enam läbirääkimiste objekt. Uute liitude loomise kõrval on lihtsam kaaluda ühinemist Euroopas juba tegutsevate samahuviliste organisatsioonidega.

Euroopa Liidus on kolm peamist võimukeskust, mille kaudu on võimalik seadusi mõjutada: ministrite nõukogu, Europarlament ja Euroopa Komisjon. Eestisuguse väikeriigi võimalused hääleõiguslike kohtade abil Euroopa institutsioonides häält teha on nutuselt väikesed. Praeguse korra kohaselt saaks Eesti Europarlamendis hääli kübe alla ühe protsendi (6 kohta 732st) ning ELi ministrite nõukogus kübe üle ühe protsendi (4 häält 345st). Tõsi, ka Eesti rahvaarv ELi elanikkonnast oleks tugevalt alla ühe protsendi. Euroopa Komisjoni mõjukamate volinike kohtadele ei ole väikeriigil erilist lootust. Sellest on kerge järeldada, et enamikus küsimustes ei maksa eestlastel oma häältele loota. Huvide kaitseks tuleb appi võtta teisi vahendeid. Esiteks on ministrite nõukogule hääletamiseks esitatavad materjalid ju suuresti valmiskirjutatud otsused, mille sisu osas saab töö eelnevalt ministrite kohtumistel ja komisjonides ära teha. Teiseks on võimalik mõjutada ülejäänut 99 protsenti Eesti-kasulikult hääletama. Meie euro-edu maaletoojaks saab riigi huvidele oskusliku lobby tegija ? Eesti oma lobija.

Euroopa Liiduga liitumisel Eesti valitsuse tähtsus võrreldes parlamendiga siseriiklikult suureneb: kohalikest riiklikest institutsioonidest saab valitsus ainukesena otsese väljundi Euroopa Liidus ? ministrite nõukogus. Eesti ministrid saavad hakata vahetult kaasa rääkima nii oma riigi kui ka Euroopa vastava valdkonna tähtsamate probleemide lahendamisel. Nemad peavad seisma selle eest, et ministrite nõukogus heaks kiidetav otsus arvestaks Eesti huve. Nii et valigem edaspidi omi ministreid eriti hoolikalt! Ministeeriumid peavad Eesti siseasjadele lisaks hakkama uues kontekstis aktiivselt käsitlema ka ELi vastava valdkonna teemasid. Meile ebasoodsate otsuste vältimiseks tuleb ministrite nõukokku suunduv minister tubli kodutööga korralikult ette valmistada.

Kui liitu astudes ministrite tähtsus suureneb, siis riigikogu kui seadusandliku kogu roll väheneb. Euroopa Liit produtseerib ise suurel hulgal seadusi, mis on ülimuslikud kohalike suhtes. Mitmes valdkonnas võetakse justkui jupike otsustamisõigusest käest ära. Riigikogule oma roll ELi küsimustes siiski jääb, sest ministrid tulevad parlamendist ning viimane saab neilt aru pärida, umbusaldust avaldada ja tagasi kutsuda. Seega peavad valituse liikmed ka ELi ministrite nõukogus osaledes oma parlamendi seisukohti arvestama.

Europarlament on kõige poliitilisem organisatsioon, sest selle liikmed esindavad nii riigi kui ka oma poliitilise partei huvisid. Europarlament on tänase seisuga võrdlemisi väheste õigustega institutsioon, kelle arvamus on nõuandev, mitte kohustuslik. Lobby osas on siin võimalus oma huvidesse kaasata raportöörid ? parlamendi liikmed, kes vastutavad teatud küsimuse käsitlemise ning taustauuringute tegemise eest. Euroopa Komisjon valmistab muu hulgas ette asju ministrite nõukogule. Komisjonis arutatakse, millised küsimused ja millises järjekorras päevakorda võetakse. Oma ametivandes lubavad Euroopa Komisjoni liikmed kaitsta Euroopa Liidu, mitte oma koduriigi huve. q

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:08
Otsi:

Ava täpsem otsing