Elektrienergia püsitasuga ei saa nõustuda

Tere lugupeetud Äripäev. Pidasin teid väga tõsiselt võetavaks majandusanalüüsiga tegelevaks ajaleheks, kuid lugedes 19. septembril ilmunud lehest kommentaari elektrienergia püsitasu kehtestamise õigustuse kohta (vt. Võimaluse eest energiat tarbida peab maksma ), loodan väga, et see on ainult kommentaar, millega Äripäev ei ole nõustunud.

Mida monopoolsem ettevõte, seda kõvemad liitumis- ja püsitasu nõudmised. Eesti Telefon, Tallinna Vesi ja nüüd ka Eesti Energia.

Tasudes Eesti Energiale liitumistasu maksab tarbija kinni kõik kulutused, et saada küsitud koguses energiat. Tariifi (kWh hind) on sisse kirjutatud kõik kulutused investeeringuteks, remontideks, hooldusteks jm. Tariifis on sees ka kasum. Õigustada püsitasu kehtestamist töökindlusega on uinutav jutt, kuna tegelikult on töökindlus garanteeritud investeeringutega.

Investeeringu maksab tarbija tagasi tariifi kaudu. Püsitasu on nagu trahvisanktsioon, et tarbija oma liitumistasu eest ehitatud elektriseadme (trafo, liin) kaudu ei tarbi nii palju kWh-de, kui Eesti Energia soovib.

Teine näide on Tallinna Vesi. Selleks, et õigustad tehtud kulutusi veepuhastusele, on Tallinna Vesi tööst välja viinud kvaliteetse ja tunduvalt odavama vee allikad ? puurkaevud. Tehtud investeeringud puurkaevudele maksab vee tarbija nagunii kinni, vee kvaliteedist aga ei hoolita. Õiglane hind tarbijale piirkonniti puurkaevust saadavale kvaliteetsele veele viiks vist Tallinna Vee kohe pankrotti.

On veel üks suur ettevõte ? Tallinna Soojus. Siiani ei ole neil olnud juttu (õigemini küll mitte väga avalikult) liitumis- ja püsitasust. Ja põhjus on ilmselt monopoolsuse puudumises, sest tarbija suudab ise ehitada vajaliku katlamaja taskukohase kütuse kasutamisega.

Vabandan, et teema on hüplev, kuid monopoolsed ettevõtted, pankadest rääkimata, suudavad oma tegevust alati ?põhjendada? ja tallata tarbija jalge alla kasumi nimel.