Mulle meeldivad ise otsustajad

Pärnu Mudaravila kõrgete sammaste vahelt sisseastuja satub hoogsasse keerisesse: kuuleb mitmeid kohalikke keeli, vilksatavad valged kitlid. Miski ei lase aimata, et aastal 1994 oli taastusraviasutuse seisukord enam kui nutune: patsiente ei olnud ning haigekassa ei toetanud.

ASi Pärnu Mudaravila juhatuse esimees Jaan Moik ütleb, et ei taha algust kohe meelde tuletadagi: ?Raha oli arvel 20 000 ja rohkem polnudki.?

Seitsme aastaga on Moik suutnud tuua majja patsiendid ning ehitada ravilale oma 150-kohalise hotelli, söökla ja baari.

Juht võib olla nii arst kui ka lihtsalt majandusinimene. Juhatajal jääks arstitöö tegemiseks väga vähe aega. Inimese terviseprobleemid on tähtsad, aga eksisteerimiseks peab korras olema rahapool. Mul on asetäitja, kes on meedik. Meditsiini pool on ju üks, aga lisaks on meil veel hotell, söökla, baar.

Me oleme põhiliselt linna osalusega aktsiaselts ja igal linnavalitsusel on erinev arusaam olnud. Praegune linnavalitsus on olnud seisukohal, et Pärnu on kuurortlinn ja tahetakse, et Pärnu kuurort nagu sanatooriumid Sõprus, Estonia ja mudaravila kuuluks linnale. Samas ei tea, mida soovib uus linnavalitsus...

Olen sündinud, kasvanud ja koole lõpetanud Tallinnas. Tulin pärast TPI lõpetamist lihtsalt paariks aastaks ? Tallinn oli tüütu ? vahelduse mõttes Pärnusse tööle. Juhtus aga nii, et abiellusin siin, leidsin tööd. Pikka aega töötasin kolhoosi Pärnu Kalur esimehe asetäitjana, kus üks minu ülesannetest oli ka ehituse juhtimine. Pärast Eesti Vabariigi taaskehtestamist kolhoos lagunes ja vaatasin ringi. Seitse aastat tagasi oli mudaravila juhataja kohale konkurss, kandideerisin ja võitsin.

Asi on selles, et seitse aastat tagasi oli taastusraviasutuste funktsioon hoopis teine: mudaravila oli puhtalt raviasutus. Ei olnud ei majutust ega sööklat. Kliendid olid suures osas haigekassa inimesed. 1994. a lõigati haigekassa rahad nagu noaga läbi ja mudaravila pidi praktiliselt uksed kinni panema ? 1,5 kuud ei töötanud. Linn ei tahtnud sellega leppida ja otsustati, et tuleb teha mudaravilale oma majutus, et ta hakkaks tööle nii nagu kõik teised sanatooriumid.

Käib ikka. Arvan, et eestlaste osa on 20?30 vahel. Varem tellis vahel ka sotsiaalkindlustusamet, aga sellest aastast on haigekassa poole pealt tellimine päris katastroofiliseks läinud ? selliste patsientide arv on tühine meie käibe juures. Eestlased käivad ka peamiselt oma rahakoti peal. Tihti on need nooremad inimesed, kes võtavad ennetusravi.

Eks ole öeldud: marssalikepike peab olema kotis. Kordan ikka seda, et inimene peab olema otsustusvõimeline ja asja peab tundma või siis vähemalt õppima tundma. Sest kui sa ei tunne asja, jääd rumalasse olukorda.

Mulle ei meeldi näiteks pikad koosolekud. Oma tipp-personaliga peame nädalas ühe koosoleku ühel päeval, s.o reedel, ja siis ka maksimaalselt pool tundi. Igal hommikul kuulan ära, mis on hotellis juhtunud (inimesi on ju igasuguseid), jälgin rahalist seisu. Mul on komme käia hommikul ravimaja läbi: kas on puhas ja soe. Me kütame oma maja mõnikord ka suvel, sest kui inimene tuleb soojast vannist, on jahe puhkeruum väga halb. Nii et teatud mõttes rutiinne tegevus.

Ega ma endale meditsiinilisi teadmisi küll hankida ei püüa. Ma ei sega ennast meditsiinilisse poolde või ei püüa diagnoose panna. Just nõukogude aja lõpul käisin läbi kaks kahekuulist kursust Juhtide Kvalifikatsiooni Tõstmise Instituudis. Nüüd olen vaadanud neid kursusi, mida pakutakse ? mul on konspektid alles ? ja häbi öelda, mulle tundub, et mida praegu pakutakse, räägiti juba siis, üheksa aastat tagasi.

Eks 1?2 päevalistel kursustel olen ikka käinud. Samuti olen püüdnud täiendada oma raamatupidamisalaseid teadmisi.

Õppimise ajal jättis mulle väga sügava mulje ehituse prof Laul; samuti metallkonstruktsioone õpetav prof Kulbach. Kolmas professor, kes mulle eeskujuks on olnud ja kes nüüd on mudaravila patsient olnud aastaid, on Uno Liiv, kes samuti õpetas TPIs. Ta oli omal ajal Eesti 100m rekordi omanik. Hilisemas töökäigus muidugi Pärnu Kaluri esimees Feliks Kangur ? ta oli küllaltki autoritaarne juht, aga väga laialdaste teadmistega. Ei olnud naljalt eriala või teemat, kus ta ei oleks võinud kaasa rääkida.

Vahest vist kipun küll olema. Võib-olla ei peaks, aga ? ma tahaksin, et inimesed ise otsustaksid. Mulle ei meeldi need inimesed, kes ei suuda otsustada.

Võib otsustada valesti, aga peab suutma otsustada. Vaat need inimesed, kes venitavad ja lükkavad edasi ? nende inimestega mul koostöö ei sobi. Veel peaksid inimesed olema võimelised iseseisvalt probleeme lahendama ? me oleme ju teenindajad. Näiteks öösel, kui ainult administraator on majas, peab ta alati suutma probleemid lahendada.

Esimestel aastatel ei olnud küll vahet, kas on tööpäev, laupäev või pühapäev. Nüüd, mil kõik funktsioneerib, töötan tavalisel tööajal. Ainult pühapäeviti, mil kliendid vahetuvad ja on raske hetk, tunnen vahel huvi. Mõnikord tekib segadusi.

Jah, see on väga õige märkus. Ega ikka ole küll. Ta tahab ikkagi oma ?mina? kõrgemale ajada ja eks meilgi ole juhtunud, et tuleb töötaja ja räägib: ?Aga ta ütles mulle halvasti?. Võib-olla et ütleski, aga teenindaja peab naeratama ja mitte tekitama konflikti. Suurem osa meie personalist on selleks suutelised, mõnel on tulnud lahkuda.

Autor: Õnne Pärl